Книги, похожие на «Сьюзен Виггс, Armuke»

Mereäärse väikelinna ajaloolises häärberis ristuvad õige mitmest ajastust pärit inimeste, nii elavate kui surnute saatused. Häärberi nüüdisaegne omanik, Mari-Liisi kasuisa Ralf, ei taha kummitustesse uskuda, kuna elu on nendetagi keeruline – tema armastatu, Mari-Liisi ema Marelle, kes tüdrukupõlves lahke ja armas oli, kaldub aina enam nii seksuaalsetesse kui alkoholist tingitud liialdustesse. Kuidas on häärberiga seotud Miralda-memm, kes Mari-Liisile kõige raskemal ajal toeks oli? Mis on see saladus, mille ta endaga siit ilmast lahkudes kaasa viib? Kas vastab tõele, et lahkuja hing elab edasi mõnes ta lahkumise hetkel sündinud lapses, nagu Miralda-memm ise uskus? Selgus saabub alles viimastel lehekülgedel.(Anneli Sihvart, toimetaja)Margit Peterson on Pärnu kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Igapäevastest tegemistest kirjutab blogis http://margitpeterson.blogspot.com

Novella Wentworth on üksindusega harjunud, sest tema isa on sõjas ja ema haigevoodisse aheldatud. Seepärast on tema üllatus suur, kui oma elu eest põgenev noor härrasmees palub nende perekonnamajas varjupaika. Mehe iidsesse salakäiku peitnud, seisab Novella vastakuti lord Grimstone`iga, kes ajab innukalt põgenikku taga. Tema maja läbiotsimise nõudmist trotsides saadab tüdruk ta kiiresti minema. Kui Novella nõustub oma patsiendi tungival palvel ülisalajase teate sõjaministeeriumisse viima, hakkavad Grimstone`i nuhid teda jälitama. Kuid alles siis, kui Novella jõuab Londonisse ning võtab vikont Palmerstoni ja peaministri aitamiseks enda peale veelgi ohtlikuma missiooni, saab ta teada tõe salapärase nägusa võõra kohta…

Esimeses loos algavad sündmused, mis seriaali 100.osas lõpliku lahenduse leidsid. Psühhopaat, kelle ema nad isaga tema sünnipäeval maha jättis, hakkab emaga sarnanevaid naisi tapma. Võluv ja andekas, karismaatiline ja liigutav geenius, keda kehastas Tambet Tuisk, kui mäletate. Kui mitte, saate TV3 kodukalt üle vaadata. Asjaolu, et romaniseering on soovitatud noortele 12+ tekitab vägisi mõtte, et lisaks lastele-keelatud raamatutele-filmidele kuulutatakse välja ka meestele keelatud. Tekivad vanasõnade-põhised uussõnad: mees räägib, kui kana pissib ja mees on kodu peegel ning mehe suu ei valeta… Selles ulmelises õõvas on ka midagi head. Ahistatud isased ei saa enam sead olla, nad ei valeta sel lihtsal põhjusel, et kui harva saab – rääkida ja üldse kõike – pole aega bluffida. Või vähemalt naised loodavad nii.

Järjes raamatule „Kutsuge ämmaemand“ jätkab East Endispõetajana töötanud Jennifer Worth lugudega 1950ndate Londoni vaesteelust-olust ja neist, kellele ei pakkunud elu muud võimalust kui parandusmaja,kuid kes ennast sellest hoolimata välja rabelesid. Siin on lugu Jane’ist, kesNonnatuse majas koristas: tema sattus parandusmajja juba imikueas ja olioletatavasti aristokraadi vallaslaps. Peggy ja Franki vanemad surid pooleaastasevahega ja lapsed jäid lageda taeva alla … Kõik need lood annavad haaravapildi, parandusmaja varjudest, mis alati neid inimesi saatsid, aga niisamutivisadusest ja hingejõust, mis lihtsatel inimestel raskusi ületada aitas.