Книги, похожие на «Сьюзен Виггс, Armuke»

Kaasajal on märgata soovi paljusid tavaetiketi reegleid lihtsustada. See on üks aja märke, kuna kõige tugevamalt mõjutavad etiketti elutempo, üleilmastumine ning jätkuvalt teisenevad ühiskondlikud ja olmelised tingimused. Palju sellest, mis veel 20. sajandil oli täiesti tavapärane, tundub praegu võõras. Sellegipoolest on endiselt au sees tavaetiketi parimad traditsioonid, mis, tõsi küll, võivad olla vormilt mõnevõrra muutunud. Sundimatus, loomulikkus, viisakus, mõõdu- ja taktitunne ning mis peamine, heatahtlik suhtumine kaasinimestesse toimivad aga alati ja igas elusituatsioonis – isegi siis, kui te kõiki etiketireegleid peensusteni ei tunne.

Sõjaväes teenimine on enamikus riikides ja enamikule meestest vältimatu kohustus. Ainus, mis aitab selle perioodiga oma elus leppida, on selle üle naermine. Naer aitab unustada kõike, mis oli ebameeldiv ja raske, ja ka seda, mida ei taheta mäletada.

Diana Gabaldoni „Võõramaalase“ sarja peategelased Claire ja Jamie on pärast Kariibi merel läbi elatud seiklusi ja ookeanil kogetud vintsutusi jõudnud Inglise kolooniatesse Põhja-Ameerikas. Claire’i ja Jamie elus algab uus vaatus, mis viib nad nii orjanduslikul süsteemil põhinevatesse lõunaosariikidesse, kus nad on tunnistajaks orjade meeletule viletsusele ja orjapidajate luksuslikule elustiilile, kui ka metsikutele äärealadele, kus uusasukatel tuleb toime tulla lume, metsloomade, indiaanlaste ja laastavate taudidega.Ka minevik ega tulevik ei kao kusagile. Jamie elus on jätkuvalt olulisel kohal lord Gray ja tema kasulaps, Jamie lihane poeg William. Veelgi olulisemad sündmused toimuvad aga paralleelajas – 20. sajandil, kus tegutsevad Roger ja Brianna. Roger avastab minevikust ehk Jamie ja Claire’i ajastust kohutava saladuse ja tal tuleb otsustada, mis selle teadmisega peale hakata. Käivitub saatuslik sündmuste ahel ja Claire’i ja Jamie loost saab samavõrd ka Brianna ja Rogeri lugu, mille peategelased on igati oma eelkäijate väärilised.

Mary Marie on lahutatud vanemate laps. Mida ta mõtleb ja tunneb, kirjutab ta oma päevikus – selles raamatus. «Isa kutsub mind Mary'ks. Ema kutsub mind Marie'ks. Kõik teised kutsuvad mind Mary Marie'ks. Mu perekonnanimi on Anderson. Olen kolmteist aastat vana ja ma olen iseäralik ja vastuoluline. See tähendab, Sarah ütleb seda. (Sarah on mu vana hoidja.) Ta ütleb, et on seda kusagilt lugenud – et erinevate inimeste lapsed on alati isesugused ja vastuolulised. Ja mu isa ja ema on erinevad ja mina olen nende laps. Ma olen kõik, kes neil on.»

Antoine, neljakümneaastane pereisa, on kindlustusekspert. Juba kaua, liiga kaua hindab ta teiste elusid, määrates nende rahalise väärtuse. Ühel ööl proovib ta ära määrata oma elu hinda ja mõistab, et ta elu on olnud üksnes ebaõnnestumiste jada. Et seda katkestada, otsustab ta minna vabasurma ja võtta endaga kaasa ka lapsed – et nad elus ei kannataks. Läbi ebaõnnestunud kuriteo ja kinnise psühhiaatriahaigla jõuab Antoine lõpuks elu väärtuse mõistmiseni.Grégoire Delacourt (s 1960) tegutses aastaid edukalt reklaaminduses. Oma esimese romaani avaldas ta viiekümneaastasena ja saavutas kirjanikuna peagi ülemaailmse edu. „Tabamatu õnn“, Grégoire Delacourti neljas romaan, on vapustav lugu elu vägivaldsusest ja andestamise jõust.