Книги, похожие на «Graham Greene, Armastusloo lõpp»

"M. R. Jamesi ja William Hope Hodgsoni kõrval tähtsaima 20. sajandi alguse inglise õuduskirjaniku E. F. Bensoni (1867–1940) tondijuttude paremikust leiab lugeja nii klassikalisi maamõisate viirastuvaid asukaid, kelle hingel traagiline veresüü rahuneda ei luba, rõskete surnuaedade kõdunevaid kooljaid, satanistlikke rituaale õõvastava atmosfääriga salajastes lossikambrites, iidsete kultuspaikade sajandite taha ulatuvat raudset haaret, kohutavaid limaseid hiidsuuri olendeid, Egiptuse muumiate needust, Alpide kõrgmäestikes elunevaid jälke poolinimesi-poolahve, esoteerilisi rituaale, aga ka viirastuvaid ammusurnud lapsi kaugest ja õnnelikust minevikust.E. F. Bensoni tondijutte iseloomustab psühholoogiline usutavus, peene ja tundliku pintsliga välja joonistatud karakterid, ängistav ja unenäoline atmosfäär, midagi varjamata edasi antud ja hästi visualiseeritud õudused ning kirjaniku enda keerukale ja puritaanlikule lapsepõlvekodule viitavad painajalikud lapstegelased."

Jutukogus on fiktiivsed pihtimused minategelaselt, kus ta on kirjeldanud oma elust läbi jooksnud mehi, tähestiku järjekorras. Kas peategelaseks on kogu aeg seesama naine või mitte, see jäägu lugeja otsustada.

Krimikirjanduse kuninganna Agatha Christie on kirjutanud rohkesti lühijutte teispoolsest viirastusteilmast. Romaanid tulid hiljem – kirjanikukarjääri alustas ta lugudega, mis pajatasid spiritismist, õudsetest ettekuulutustest, teispoolsusest tulevatest hoiatustest ja seletamatutest õnnetustest. Kõige jubedamad ja eriskummalisemad lood on nüüd koondatud kogumikku „Viimane vaimudetund”.Lühilugudes kohtume esimest korda kuulsate detektiivide Hercule Poirot’ ja miss Marple’iga. Nad on küll kõrvaltegelased, ent just nemad märkavad tõde, mis on peidus üleloomulikkuse loori all.Kogumik koosneb 20 lühiloost, millest nii mõnigi kuulub Agatha Christie enda lemmikteoste hulka.