Книги, похожие на «Jim Ashilevi, Armastuskirju teatrile»

Polnud kahtlustki, et Aldridge’i markii oli ta elu päästnud. Külarahvas oli veendunud, et ta on nõid. Nad vedasid ta jõe äärde, et teha viimane katse. Kui ta upub, on ta süütu. Kui jääb veepinnale, on ta süüdi. Õnneks suutis markii veenda märatsevat rahvahulka teda vabastama. Markii pilgu läbi oli naine liiga ilus ja süütu, et olla nõid. Ja ometi nõidus see ronkmustade juuste ja siniste silmadega kaunitar ta ära, mida polnud seni suutnud ükski teine naine.

None

„Pisikesed elud“ (ilmunud 1984) on minajutustaja sügavaltpoeetiline sissevaade oma lihtsat päritolu esivanemate ning lapsepõlve- janoorukiea tuttavate elusaatustesse. Raamat koosneb kaheksast novellist võilühiromaanist, kus proustilik mälutöö lõimub rimbaud’liku järsu, kohatihallutsinatoorse poeetikaga – nägemus muutub tegelikkuseks ja tegelikkusnägemuseks. Siduva teemana läbivad raamatut autori enese kirjanikuks saamisevaevad, arutlused autori staatuse üle kõigis selle kõrgustes ja madalustes.Pierre Michon on sündinud 1945. aastal Kesk-PrantsusmaalChâtelus-le-Marcheix’ külakeses. Pärast kirjandusõpinguid ülikoolis pidasta mitmeid ajutisi ameteid, olles veendunud oma kirjanikukutsumuses ja jäädesrahaliselt üha viletsamasse seisu. „Pisikesed elud“ on tema esimene romaan,mille kohta ta on öelnud, et see raamat päästis ta: temast pidi saamakirjanik või paadialune. Tänaseks on Michon avaldanud mõniteist romaani,jutukogu ja kirjanduslikku uurimust, millest mitmed kuuluvad prantsuse kaasaegsekirjanduse klassikasse.Anti Saar (snd 1980) on kirjanik ja tõlkija. Tema eestinduses on viimase kümneaasta jooksul ilmunud teoreetilisi teoseid prantsuse filosoofiast jahumanitaarteadustest (Blanchot, Debord, Mauss, Lévi-Strauss, Latour,Deleuze/Guattari) ning käesoleva ja möödunud sajandi proosat (Breton, Perec,Beigbeder, Claudel, Pennac, Kalda).Raamatu väljaandmist on rahaliselt toetanud Euroopa Komisjon.

Jaan Kaplinski filosoofiline jutustus.

„Jevgeni Onegin“ on üks Aleksandr Puškini tähtteoseid. Seda värssromaani on nimetatud „vene elu entsüklopeediaks“, kuna see annab detailse pildi tolleaegse Venemaa elust ja kultuurist. 1820. aastatel toimuva romaani peategelane on igavlev ja elust tüdinud aristokraat Jevgeni Onegin, kes sõidab Moskvast oma onu maamõisa. Seal ristuvad tema teed idealistliku poeedi Vladimir Lenski ja kahe õega – tundliku ja siira Tatjana ning kergemeelse Olgaga. See on kütkestav ja traagiline lugu armastusest, süütusest ja sõprusest. Puškin toob lugeja ette värvika galerii tegelasi ja pakub hulga kirjanduslikke, filosoofilisi ja autobiograafilisi kõrvalepõikeid – tihti satiirilisi. Sisu kõrval on tähelepanuväärne ka teose vorm. Puškin võttis seal kasutusele nn Onegini stroofi, mis koosneb 14 kindla riimiskeemiga värsist. Värsimõõt on nelikjamb.Eesti keelde on „Jevgeni Onegini“ tõlkinud Betti Alver. Tema tõlget peetakse Eesti tõlkeajaloos üheks silmapaistvamaks.