Книги, похожие на «Барбара Картленд, Armastusest sündinud»

Fjodor Dostojevski viimaseks jäänud romaani „Vennad Karamazovid“ (1880) keskseks teemaks on isade edasielamine oma poegades. Tegevustik keerleb provintsiaadlike Karamazovite perekonna ümber. Fjodor Karamazov kehastab kõike negatiivset: ta on liiderlik, toores ja salakaval. Neidsamu jooni kannab endas ka vanim poeg Dimitri, ent alatuse kõrval on ta suuteline ka täielikuks eneseohverduseks. Poeg Ivan on tõe eest võitleja, kes usub, et tee headuse juurde käib jumala salgamise kaudu. Ka noorim poeg Aljoša unistab headusest, ent tema meelest tuleneb see religiooni ja andestamise ühendusest. Need maailmavaated põrkuvad tegelikkusega, kui vana Karamazovi sohilaps, perekonna teener Smerdjakov viib kohutaval ja ootamatul moel ellu Ivani idee õilsast mässust. Vendade elu ja ideed põimuvad lahendamatute vastuolude puntraks.„Vennad Karamazovid“ on justkui tihendatud kokkuvõte kõigist ideedest, millega kirjanik oma loomingus tegeles. Läbivateks teemadeks on karistus ja lunastus, ohjeldamatu kirg ja kõlvatus, usk, vabadus ja armastus. Romaani uue tõlke eesti keelde on teinud kogenud ja tunnustatud tõlkija Virve Krimm (1938), kes on eestindanud Tolstoi, Turgenevi jpt vene klassikute, nagu ka Dostojevski teoseid. Romaani „Vennad Karamazovid“ teisele köitele on kirjutanud saatesõna Tartu ülikooli kultuurisemiootika professor Peeter Torop.

On 1980. aastad, sügav seisakuaeg, mil ihalus välismaiste asjade, olgu selleks siis pildiga kustukumm või firmateksased, ei olnud mitte ainult soov omada ilusaid asju, vaid tunne, mis neid omades tekkis: et sa oled natuke „vabam“. Autor kirjeldab sooja huumoriga äsja pioneeriks võetud Mai katseid leida kompromiss koduse kasvatuse ja õpetajate nõudmiste vahel. Lisaks peab Mai hakkama saama talle kaela määritud rühmapäeviku täitmisega, kuid kuidas seda teha, pole tal õrna aimugi. Raamat pakub äratundmisrõõmu neile, kes sel ajal noored olid, ja avastamisrõõmu neile, kel polnud „õnne“ selles ühiskonnas elada.Elo Selirand (1975) on režissöör ja kunagine pioneeripäeviku pidaja. Ta on kirjutanud stsenaariume telesaadetele ja-sarjadele ning avaldanud mitu raamatut: „Tormpuudlane“ (2018), „Viimane laev“ (2017) ja „…kes pole kunagi söönud homaari“(viimased pseudonüümi Aliis Jõe all).

Toimetanud Kai-Riin MeriKujundanud Tõnis Kipper256 lkKirjastus TänapäevAutobiograafilise romaani peategelane on korvpallur, kes jõuab Kalevi esinduskoosseisu ning seeläbi kirjeldatakse elavalt sportlase rutiini, võistkonnasiseseid suhteid ja nõukogudeaegse elukorralduse absurdi. Algselt 1985 ilmunud ning kiirelt populaarseks saanud raamatu uuele trükile on lisatud autori järelsõna.

Aga igaühel on mingi eesmärk. Kes tahab saada rikkaks, kes surra, kes leida armastuse, kes mingitki tööd, kes elab päevast päeva, sest küll iga päev muretseb ise enda eest. Võib-olla tuleb homme katastroof. Võib-olla õnnestub kellelgi lõpuks internet kokku lasta.Võib-olla tuleb suur vihm või suur põud, suur külm või suur kuum, veeuputus või veepuudus. Aga mis me sinna teha saame? Täna peab reisija saama lennukisse, piloot oma kohale, stjuuardid ja stjuardessid on juba ametis, kakssada, kolmsada inimest on valmis tõusma taevasse, midagi eriti tundmata, mõeldes millelegi hoopis muule. DHL-i kuller peab leidma õige aadressi ja paki kätte andma, india mees, kes töötab meie küla postkontoris, peab lõunatunnini veel kaks tundi ootama. Poolakas Konrad peab lammutama ja ehitama, kuni õhtu kätte jõuab. Kuninganna peab valitsema, kuni jõuab surm.Maailm peab kestma nii kaua, kuni Jumal temast ära tüdineb. Teist valikut pole. Kas kellelgi on?