Книги, похожие на «Барбара Картленд, Armastusest sündinud»

Alternatiivajalooline fantaasiapõnevikTumedad hävitavad jõud on vägevad Atlantise väravad, iidseimad väepaigad Maal, üle võtnud. Kurjus, kelle valduses on tuhandeid aastaid vanad teadmised, mille inimkond on unustanud, soovivad muuta Maa oma orjakolooniaks. Aimele paljastatakse uskumatu saladus – ta on ainus, kes võib muuta korraga kahe ajastu sündmusi ja takistada katastroofi, mis ohustab inimkonna püsimajäämist. Kui tüdruk sellest teada saab, on maailmal, mida ta tunneb, jäänud lõplikku kaosesse paiskumiseni 33 päeva. Neiu peab ühendama jõud saladusliku aadliku Nathanieliga. Maa ühest iidseimast rahvakillust pärit blond ja helesiniste silmadega ajalootudeng ja kuningas Arthuri vereliini Egiptuse vaaraode dünastiatega ühendav mees leiavad ennast võitlemas mõjuka Vennaskonnaga, kes suudab iga nende liigutust ette aimata. Võidujooksus ajaga satutakse legendaarsetesse paikadesse ja esimeste tsivilisatsioonide jälgedele. Maailma lõppu saab ära hoida ainult iidse rassi teadmiste abil, kui leitakse kõik Atlantise väravad…

Louis-Ferdinand Céline (1894–1961) on 20. sajandi silmapaistvamaid prantsuse kirjanikke. Tema romaanid tõid esimest korda prantsuse kirjandusse suulise kõnekeele ja sootuks uue vaatenurga maailmale. “Reis öö lõppu” on 1932. aastal ilmunud Céline’i esikromaan, mis on tänaseni üks tema loomingu loetumaid näiteid. Vaimukas kõnekeelne romaan jutustab peategelase, meditsiiniüliõpilase Ferdinand Bardamu seiklustest Esimese maailmasõja keeristes, Aafrikas, Ameerikas ja viimaks ühes prantsuse provintsilinnas. Ühtaegu teravalt ühiskonnakriitiline ja ülimalt stiilne meistriteos, kujutab “Reis öö lõppu” endast läinud sajandi prantsuse kirjanduse üht kõige eredamat saavutust.

Parandatud kordustrükk Mihhail Bulgakovi filosoofilisest, poeetilisest, satiirilisest ja kaunist raamatust, mis kuulub kindlasti 20. sajandi suurteoste hulka. Kirjanik alustas romaani kallal tööd 1928. aastal, püüdes ühendada satiirilise groteski ja fatasmagooria käsitlusega Jumalast ja Saatanast. Algselt polnud romaanis ei Meistrit ega Margaritat, kuid jätkates 1931. aastal vahepeal katkenud tööd, lisandus sinna autobiograafiline Poeet, hiljem meister. Praegu tähistab “Meister ja Margarita” vene kultuuriteadvuses pea sedasama, mis “Tristan ja Isolde” või “Romeo ja Julia”. Lugejateni jõudis see esmakordselt 1967. aastal, 27 aastat pärast kirjaniku surma.