Книги, похожие на «Барбара Картленд, Armastuse varjus»

Ellenil oli olemas kõik, millest üks naine unistada võib: hooliv mees, majanduslik kindlustatus, luksuslik eramu… Tal puudus vaid üks – armastus. Igatahes tundus talle nii. Ja Ellen otsustas kõik maha jätta, et minna otsima tõelist naiselikku õnne. Ainult et milles seisneb õnn? Ellen ei osanud arvatagi, kui raske ja samal ajal lihtne on leida vastus sellele küsimusele.

Elasid kord tinasõdurid, keda oli kokku 25. Nad olid vennad, sündinud ühest ja samast tinalusikast. Püss õlal, seljas kaunid sinise-punasekirjud vormid, vaatasid nad otse enda ette.Esimene asi, mida nad selles maailmas kuulsid, oli hüüd Tinasõdurid! Niimoodi hõikas rõõmus väike poiss ja plaksutas, kui ta oma sünnipäeval karbi avas ja sõdurid lauale seisma rivistas.Kõik tinasõdurid nägid välja täpselt ühesugused, välja arvatud see, kes oli valatud viimasena. Tema jaoks oli tina väheks jäänud ja sellepärast oli tal vaid üks jalg. Kuid ta seisis oma ühel jalal sama kindlalt kui teised kahel. Temast meie lugu räägibki.Muinasjutt

Raamatus „Tugitoolitšempioni eined” meenutab luuletaja ja kirglik tugitoolisportlane Contra eesti sportlaste triumfe ja äpardumisi aastail 2000–2012. Lõbusad lood taaselustavad Erki Noole, Andrus Värniku, Gerd Kanteri, Andrus Veerpalu, Kristina Šmiguni, Jüri Jaansoni, Indrek Pertelsoni, Mart Poomi, Andres Operi, Markko Märtini, Kaia Kanepi, Baruto ja teiste armastatud sportlaste heitlused maailma vägevaimatega. Contra vaatab tagasi ka varasematele aegadele, mil ilma tegid Martin Klein, Riho Suun, Allar Levandi, Aivar Kuusmaa, Tiit Sokk ja vennad Tõnisted, ning kiikab aeg-ajalt üle piirigi, et rääkida meie naabrite soomlaste ja lätlaste sportlikest saavutustest või näiteks jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniiridest. Raamatus leiavad oma koha ka värvikad treenerid, spordireporterid ja teised sportlastega tihedalt seotud inimesed. Lugusid vürtsitavad Contra sporditeemalised luuletused ning meenutused tugitoolisportlase karjääri õnnestumistest ja ebaõnnestumistest – halvematest ja parematest teleritest ja raadiotest, mahamagatud medalivõitudest, Gorbatšovi pärast nägemata jäänud suusatamisest ja maailmameistrivõistluste vaatamist segavatest koolitundidest.

1986. aastal on Eddie ja ta sõbrad inglise poisikesed, kes otsivad oma unises kodulinnakeses närvikõdi. Nad kasutavad salakeelena kriidijoonistusi – ainult neile mõistetavaid kriipsujukusid. Ent siis juhib üks saladuslik kriidikuju nad otsejoones tükeldatud laiba juurde – ja pärast seda muutub kõik.2016. aastal on Ed täiskasvanu, kes usub, et on minevikuga rahu teinud. Siis aga jõuab ta postkasti kiri, milles pole muud peale ühe kriidikuju. Kui selgub, et ka tema sõbrad on saanud samasuguse teate, peavad nad seda kellegi totraks tembuks … kuni üks neist leitakse surnuna. Nüüd mõistab Eddie, et iseenda päästmise nimel peab ta lõpuks ometi välja selgitama, mis tol ammusel ajal ikkagi juhtus.Lugejat vaheldumisi minevikku ja tänapäeva juhtiv „Kriidimees” on stiilipuhas põnevusromaan, kus kõik tegelased on kui lihast ja luust, igal saladusel on ammendav lahenduskäik ja loo pöörded on ootamatud ka kõige terasemale lugejale.C. J. Tudor elab koos abikaasa ja tütrega Inglismaal Nottinghamis. „Kriidimehe” idee tekkis tal koerahoidjana töötades, kui ta ajas mööda poriplatse vettinud koeri taga ja hoolitses samal ajal oma väikese tütre eest. „Kriidimees” on C. J. Tudori esimene raamat.