Книги, похожие на «Барбара Картленд, Armastuse varjus»

Üheksateistkümnenda sajandi Inglismaal jäetakse ühel talvel Londoni tänavatele maha väike tüdruk. Keegi saladuslik võõras lapsendab ta ning tüdrukust saab järgemööda varas, sõber, muusa ja armuke. 1862. aasta suvel, kui ta on just saanud 18-aastaseks, viibib ta koos grupi kunstnikega ühes kaunis majas, mis paikneb Thamesi jõe ülemjooksu vaikses käärus. Majas kasvavad pinged ning ühel palaval pärastlõunal kostab lask. Üks naine on tapetud, teine kaob ning tõde juhtunu kohta kaob ajapragudesse. Möödub rohkem kui sajand ning paljud võõrad külastavad Birchwood Manorit, kuid maja ei reeda toimunut, enne kui sinna satub veel üks noor naine, kes vajab selgitust omaenda perekonna saladusele … Kui „Kellassepa tütre” saladus vähehaaval paljastuma hakkab, saame teada nende inimeste lood, kelle elud on olnud selle härrastemajaga seotud 1862. aasta saatuslikust päevast saadik. Põnevalt üles ehitatud ja mitmekihiline raamat annab taas tunnistust Kate Mortoni oskusest paeluvaid lugusid jutustada. Kate Morton on sündinud Lõuna-Austraalias ja üles kasvanud Queenslandi mägedes. Ta on lõpetanud ülikooli teatrikunsti ja inglise kirjanduse alal. Tema romaane on avaldatud paljudes keeltes.

"Kirjanduskonkursil „Bestseller 2015“ ilukirjanduse žanris eripreemia pälvinud töö.Ma olen üsna tavaline inimene.Libahundiks ei käi, selle asemel käin tööl.Väikeste laste söömisele eelistan pastaroogi.Duši all ei laula, kuid kallim väidab, et vahel räägin vannitoas kõva häälega.Tervisekontrollis ütles kena doktor, et mu süda lööb väga tugevasti.Nende lugude autor elab meie ligidal tänases Eestis. Ta on haritud ja seepärast ei ole tema maailmas lihtsaid lahendusi, aga teisalt jääb neid lugusid lugedes alles ihalus lihtsa armastuse ja ilu järgi.See ongi neid lugusid ühendav paradoks. Kui ühest küljest esitatakse meie igapäevast maailma läbi iroonia, groteski või absurdse anektoodi, siis teiselt poolt leiame sealt tegelasi, keda autor armastab ja kellest ka lugejad võiksid hoolida. Lõpuks ei teagi, kas ime igapäevases argielus on see, et madratsi sees elab hingega käsi või see, et inimesed ei väsi armastusele lootmast hoolimata paradoksidest.− Ilmar Raag −Tõmbaksin paralleeli noore Arvo Valtoniga – sotsiaalsed allusioonid, igapäevaolmesse tungivad sotsiaalsed motiivid, absurd, mis viib eksistentsiaalse nõutuseni ja lahendust kuskilt eriti ei paista.Kirja pandud rahulikus realistlikus võtmes ja kõrvaltvaataja pilguga, mitte enesekeskselt esimeses isikus, mida kohtab tänapäeval nii palju. Vana kooli kultuurne proosa neile, kes tahavad korralikku kirjandust ja pigem väldiksid postmodernistlikke nihkeid, hüppeid ja segadust.Lugu jookseb kindlalt nagu suur laev, mis ei tähenda, et laevas poleks kotermanni, kes võib ootamatult asuda kapteni kohale.− Peeter Sauter −

“Punane pöidlajälg” on doktor Thorndyke’i sarja esimene lugu(ilmunud 1907). Thorndyke asub kaitsma meest, keda süüdistatakse häbiväärses kuritöös. Tõendid on vääramatud ja isegi süüdistatava advokaat ei usu oma kliendi juttu. Thorndyke aga ei usu üldse midagi, enne kui teaduslik uurimine on kinnitust toonud. Kui teaduse kiretutele argumentidele hakkab lisanduma raevukaid mõrvakatseid Thorndyke’i enda vastu, näib üha kindlam, et ta on tõe jälil. Kas aga tabab tema enne tõe või tundmatu roimar ta enda?