Книги, похожие на «Барбара Картленд, Armastuse vang»

Neli lugu ühelt meie ajastu suurimalt krimikirjanikult: kiire tempoga ja riuklikud mõrvamüsteeriumid, mis pakuvad, autori enda sõnu kasutades, üheskoos suurepärast meelelahutust. Populaarne krimikirjanik kirjeldab kuritegu, millega ta ise viiskümmend aastat tagasi kokku puutus. Pedantse, auväärse ja teiste suhtes hukkamõistva ametniku salajane armastus pornograafia vastu pole ainus põhjus, miks ta endast kui mõrvatunnistajast märku ei anna. Dalglieshi ristiisa palub tal uuesti alustada kurikuulsa mõrvaloo uurimist, kuna loodab, et nii saab ta süda oma pärandi osas rahu, kuid tegelikult tuleb selle käigus päevavalgele tõde, mida isegi erakordselt õiglane ja seaduskuulekas Adam Dalgliesh avaldada ei soovi. Värskelt ametisse astunud seersant Dalgliesh leiab end lahendamas läbi ja lõhki Agatha Christie stiilis juhtumit. Kõik need neli lühilugu on ühtaegu mängulised ja geniaalse süžeega; koos kirjaniku firmamärgiks saanud elegantse jutustamisstiiliga ja teravmeelse pilguheiduga inimloomuse kõige keerulisematele, et mitte öelda hävitavamatele omadustele, on siin esindatud ka kirjaniku ulakas huumorimeel. Tõeline maiuspala paljudele P. D. Jamesi fännidele ja kõigile teistele, kes meisterlikust mõrvaloost mõnu tunnevad.
P. D. James (1920–2014) oli Briti krimikirjanik, kes on võitnud laialdast tunnustust romaanidega, millest enamiku peategelaseks on politseiuurija Adam Dalgliesh. Eesti keeles on temalt ilmunud romaanid „Surilina ööbikule“, „Naisterahvale sobimatu töö“, „Mõrvamuuseum“", „Kata ta nägu“, „Vägivaldne surm“ ja „Tuletorn“.

Kahe väikese lapse ema kaob ootamatult ja peagi leitakse ta jõhkralt mõrvatuna. Juhtumiga hakkab tegelema alles äsja ametisse asunud noor uurija Rebecca Lindeberg, kes ei suuda esiotsa leida ainsatki põhjust, miks pidanuks keegi sellele pereemale halba soovima. Tasapisi hakkavad aga ilmnema veidrad ja kõhedust tekitavad asjaolud ning Rebecca taluvuspiirid pannakse tõsiselt proovile… Järsku oli sealt kottidest paistnud verine käsi ja sassis juuksed ja tumesinine jope jälle tal silme ees, nagu oli tal silme ees ka see väike poiss, kes koos isaga alles paar tundi tagasi siin jaoskonnas oli viibinud, ja siinsamas laua peal lebas pilt, millel võis näha vormikat pruunide juustega naist rõõmsalt kaamerasse naeratamas. Rebecca haaras lauast kinni ja puhkes nutma, valjusti ja lapselikult nuuksudes, tundes samal ajal õõvastust, et tal ikkagi ei õnnestunud olla see robot, see professionaalne robot, kes suudab kõik enda isiklikud emotsioonid välja lülitada ja jääda vaid uurija rolli.

Kuidas oleks ühe odavreisiga … Ikea kapis? See romaan jutustab ühe inimese uskumatutest seiklustest Euroopa neljas kandis ja Gaddafi-järgses Liibüas. See on ka armastuslugu, milles on rohkem kihinat kui kokakoolas ja naeruturtsatusi igal leheküljel, kuid samuti välgatusi õudsest tegelikkusest, kus päevast päeva heitlevad oma elu eest salareisijad, meie sajandi viimased tõelised seiklejad, teel vabade maade, parema põlve ja priiuse poole. Elas kord Ajatashatru Lavash Patel (hääldada suupäraselt: Ajarattast Uur või Asjata Sa Truu), hindu, kes kandis seljas halle rõivaid, kõrvades trobikonda rõngaid ja nina all vägevaid vuntse – erialalt fakiir, libafakiir. Ühel päeval maandub seesinane hindu Charles de Gaulle’i lennujaamas Pariisis, sihiks Ikea, see valmismööbli Meka ja majatarvete Jeruusalemm, ning eesmärgiks hankida endale staatust kinnitav magamisase: naelvoodi. Taksojuht pügatud ja vooditellimus esitatud, tuleb reisimehel tõdeda, et kõige otstarbekam on kaup ära oodata sealsamas poes. Ta seab end Ikeasse ööbima – ja siis hakkab juhtuma!Romain Puértolas on sündinud 1975. aastal Montpellier’s. Prantsusmaa, Hispaania ning Inglismaa vahel põigeldes on ta järgemööda olnud DJ, muusik-laulukirjutaja, keeleõpetaja, suuline ja kirjalik tõlkija, stjuuard ja mustkunstnik, proovides seejärel õnne naiste pooleks saagijana ühes Austria tsirkuses. Niiskete peopesade tõttu sai ta kinga ja pühendus seejärel sundmõttelisele kirjutamisele. 450 romaaniga aastas – mis teeb 1,2328767123 romaani päevas – võib ta viimaks täita oma Ikea raamaturiiuli omaenda teostega ja varjata niiviisi ära selle jõledad plastmassist kinnitused.

Kui tahan ausalt jutustada sellest, kuidas järgnev päevik on avalikkuse ette sattunud, siis pean enese seadma veidi halba valgusse. Seda päevikut, noore naise päevikut, pole ma leidnud pärast tema kirjutaja surma (avalikkusse pääsenud päevikute omanikud on enamasti ikka leidnud romantilise surma), seda päevikut pole selle omanik mulle kinkinud. Selle päeviku olen lihtsalt varastanud. Ning selle päeviku omanik elab noorena, imetelduna ja võib-olla ka õnnelikuna…