Книги, похожие на «Барбара Картленд, Armastuse sissetung»

Joanna Franksi surnukeha leiti Oxfordi kanali Duke's Cut'i nimeliselt lõigult kolmapäeval, 22. juunil 1859 umbes kell pool kuus hommikul.Umbes kell 10.15 ühel 1989. aasta laupäeva hommikul toimetati peainspektor Morse'i keha – tõsi, sugugi mitte surnud – Oxfordi John Radcliffe'i haiglasse. Perforatsiooniga maohaavandi ravi osutus hiljem õnnestunuks.Haiglas paranedes satub Morse'i silma alla Joanna Franksi surmajuhtumi uurimine ja kohtuprotsess ning asja lähemalt uurides kasvab temas veendumus, et kaks meest, kes toona naise mõrva eest poodi, olid süütud …

Kaksteist aastat tagasi kaob Šotimaalt Eestisse puhkusereisile tulnud John Baden ühel ööl hotellinumbris kaaslanna kõrvalt voodist. Mõne aja pärast leitakse Peipsi kaldalt tema surnukeha. Ja nüüd ilmub Tartus politseisse mees, kes väidab, et temagi on John Baden ja et teda hoiti kõik need aasta vangis soode ja metsade taga ühes talus.Juhtumiga hakkab tegelema endisest luurajast detektiivinspektor Ben Westphall, kelle vaikne elu Põhja-Šotimaa väikelinna politseiuurijana muutub vägagi pingeliseks ja keeruliseks, sest surnuks peetu elluärkamine kaugel Eestis käivitab peagi mõrvade sarja tema kodumaal ning lisaks hakkab tunduma, et olemas on mitte ainult kaks John Badenit, vaid kahestuma kipuvad ka mitu teist selle julma ja komplitseeritud looga seotud inimest. Raamatu autor Douglas Lindsay, kes on enda väitel sündinud „1964. aastal kell 2.38 vihmasaju ajal”, kuulub isepäraselt koredatoimse šoti krimikirjanduse (tartan noir) tõusvate tähtede hulka. Pikka aega Senegalis töötanud Lindsay on elanud mitu aastat ka Eestis ja väidab oma blogis, et tunneb puudust Kadrioru pargist ja selle sõnakehvadest külastajatest.

…Ma olen nüüd vana ja haige – ja mõtlen kõige sage­damini surmast, mis iga päevaga ikka lähemale tuleb; harva mõtlen möödunust, harva vaatan vaimusilmaga tagasi. Ainult vahetevahel – talvel liikumatult oma küdeva kamina ees istudes, suvel tasasel sammul mööda varjulist puiesteed kõndides – tuletan meelde minevikku vajunud aastaid, sündmusi, inimesi: kuid mu mõtted ei peatu siis küpsel keskeal ega ka noorusaastatel. Nad kannavad mind kas varasesse lapsepõlve või poisiikka. Nii ka praegu: ma näen end olevat maal oma karmi ning kurja vanaema pool – ma olen kõigest kaheteistkümneaastane – ja mu kujutlusse kerkivad kaks olendit… Kuid ma jutustan kõigest järgemööda ja seotult.

Vene klassiku Aleksandr Kuprini jutukogu. Laste aed Allez! Gambrinus Granaatidega käevõru Hobusevargad Imeväärne arst Juurdlus Vaga elu Kui ma näitleja olin Maa põues Mehaaniline kohtumõistmine Miljonär Moolok Must välk Olesja Olgu neetud! Öömaja Püha vale Tervisejoomine