Книги, похожие на «Барбара Картленд, Armastuse silmad»

Mia Kankimäki jätab 38-aastaselt töö Helsingi kirjastuses, sest tal on sellest ja kogu oma elust mõõt täis. Soomlanna sõidab Kyōtosse tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni jälgi ajama. Mia ei tunne Kyōtos kedagi ega oska jaapani keelt, kuid ta on lugenud inglise keeles Sei „Padjaraamatut” ja tunneb selle autoriga sügavat hingesugulust – Sei tundub imetlusväärselt kaasaegne ning tema mõtisklused ja tähelepanekud elust võiksid kuuluda kas või Virginia Woolfile. Õuedaami nimekirjad võluvatest, ärritavatest ja elegantsetest asjadest ning neist, mis südame kiiremini põksuma panevad, on otsekui blogisissekanded – niivõrd värskelt kõlavad need.Jaapani eluga harjumine võtab aega, kuid õige pea kisub see Mia kaasa. Soomlanna vaimustub templitest, kirsiõitest, Kamo jõe leinapajudest, kabukiteatrist, teemajadest. Kirjutava reisija elamustest sünnib tõsielulugu, mida saab lugeda otsekui romaani. Mia taipab oma imetletud õuedaami jälgi ajades sedagi, mida ta ise elult tahab.

Minavormis kirjutatud noorsoojutustus algab ootamatu õnnetusega – peategelane Maria kaotab oma ema. Milline näeb tema elu välja pärast seda? Kuidas ta tuleb toime leina, segaduse ja uute inimestega oma elus? Kristiine Kurema “Jäätunud võõras” saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel I–II koha.

Kunstnikust kirjaniku Toomas Vindi kogumik „Kunstniku elu“ sisaldab jutte ja mälestusi, mille ainestik tuleneb nii meie igapäevasest elust kui ka kunstimaailmast, mida autor ise läbilõhki tunneb.„Kunstniku elu“ on Toomas Vindi kahekümne esimene raamat.Viimaks, kui olin lõplikult otsustanud häirivatest pükstest lahti saada, need ihuvärvi pealt maha pesta, helises uksekell ja ateljeesse vajus Kunstnike Liidu sekretäri Heinz Valgu juhtimisel salkkond prantslasi. See oli väliskülalistele läbiviidav nomenklatuurne meelelahutusprogramm – näidata, kui tublilt ehtsad ja elusad nõukogude kunstnikud tööd teevad. Meie ateljee asus Kunstihoones ja seetõttu olime taolisteks üritusteks kerge saak. Prantslased uurisid esmalt huviga, kuidas nõukogude kunstnikud välja näevad, seejärel uudistasid, mida nad teevad ning vahtisid nii lähedalt kui ka kaugelt mu valmivat maali.Ootamatult ütles Aili: „Kuule, sellele figuurile teksad ikka ei istu, äkki sa võtad need tal jalast.“„Paistab, et sul on tuline õigus,“ tähendasin ma kukalt kratsides, tegin lapi tärpentiniseks ja pühkisin hommikul maalitud teksad maha. See võttis aega mõnikümmend sekundit, misjärel kõlas ateljees üksmeelne ahhetus. Maali esiplaanil seisis nüüd palja ümariku tagumikuga naine.Katkend raamatus sisalduvast autobiograafilisest novellist „Näitus Pariisis. Montparnasse’il.“

Hando on äsja keskkooli lõpetanud tavaline noormees. Või siis mitte päris tavaline. Aga selles eas on ju kõik pisut erinevad. Laheda elukoha otsingutel ülikoolilinnas jõuab juurahuviline poiss koos sõpradega majani, mis peidab endas üht õudset saladust.„Punk ei ole surnud” autori Hugo Vaheri teine noorsooromaan räägib tühjana seisnud maja hõivanud hakkajatest noortest, kes vaatamata oma vanusele ise oma elu korraldamisega suurepäraselt hakkama saavad. See on jutustus suvest ja sõpradest, hoolimisest ja armastamisest, ei puudu ka tubli annus närvikõdi. Tegu on noorteromaanikonkursil ära märgitud tööga.