Книги, похожие на «Барбара Картленд, Armastuse silmad»

Mida õigupoolest tähendab see, kui inimene ütleb, et ta on üht või teist raamatut lugenud? Kust jookseb piir lugemise ja lehitsemise, mittelugemise ja unustamise vahel?Väljakutsuva pealkirjaga teoses kutsub prantsuse esseist, kirjandusõppejõud ja psühhoanalüütik Pierre Bayard (sünd. 1954) meid mõtisklema raamatute ja nendest rääkimise üle ning eelkõige ületama raamatu mittelugemisega seotud häbi, näidates, et raamatute tundmaõppimiseks võib olla tõhusamaidki viise kui nende lugemine. Oma väidete kinnituseks toob ta ohtralt näiteid kirjandusklassika vanemast ja uuemast ajaloost.Raamatu lõpus on tõlkija Tanel Lepsoo saatesõna, mis autori väidetega polemiseerib ja neid edasi arendab.

Nagu ikka esmaspäeva hommikuti, sõidab 47-aastane Cécile Duffaut Troyes’st kell 6.41 väljuva rongiga koju Pariisi. Ta on nädalavahetusel külastanud oma vanemaid ja kiirustab nüüd tagasi abikaasa ja tütre juurde, samuti oma töö juurde eduka ettevõtte juhina. Täiskiilutud rongis jääb istekoht tema kõrval esialgu tühjaks, kuni peale väikest kõhklushetke istub sinna Philippe Leduc.Kakskümmend seitse aastat tagasi, õige lühikest aega, vaid mõne kuu, olid nad armastajad. Kuigi kumbki pole seda endale teadvustanud, on see nurjunud ja ebameeldivalt lõppenud lugu sügavalt mõjutanud nende edasist elukäiku. Sellal kui rong veereb Pariisi poole ja vaikus nende vahel hakkab rõhuma, muutuvad mälestused elavaks. Nüüd on neil aega poolteist tundi, et otsustada oma tuleviku üle.