Книги, похожие на «Барбара Картленд, Armastuse otsus»

Maniakkide Tänava uues raamatus on tagasi Surmakarva maailm oma kooljate ja nekromantidega. Kui surm ja häving on igapäevane, ihkavad inimesed midagi, mis annaks neile kindlustunde – et alati, kui saabub õnnetus, oleks teada – tulemata ei jää ka samapalju õnne. See saab võimalikuks, kui luuakse keegi suur ja vägev, kes kriipsu pealt mõõdab igaühele õnne ja õnnetuse kogust.Kuid säärase valitseja all on kiired tekkima filosoofiad: ega õnn sind ei otsi, kui sa ise õnnetust ei otsi, ning – õnnelikem on see, kes endale hädasid kaela toob. Siiski on neid, kes ei soovi saada säärasel viisil oma õnne sepaks. Need, kes tahavad hoida saatust õnnemänguna, peavad selle eest võitlema asuma.

„Maa=Ilm” koondab bioloogist helilooja, regilauliku ja rahvakultuuri uurija Mikk Sarve aastate jooksul välja öeldud ja kirja pandud mõtteid maast ja ilmast, eesti keelest ja sõnade tähendusest. Raamatust leiame hulga mõtlema panevaid tõeteri meie maarahva pärimusloost, rahvakalendrist ja usust loodusesse.Raamat kannab endas eesti keele sõnade mängu ja nende kaudu kirjeldatud maailma loomise lugu. Elame kaasa sõnade elurikkus, õuesõpe ja õhinapõhine sünniloole. Eriti huvitavad on meie keele vastandlikest sõnadest koosnevad liitsõnad – siit tuleb ka raamatu nimi, mille Mikk Sarv valis kõigest paar nädalat enne lahkumist sellest ilmast.

„Baby Jane” räägib naistevahelisest armastusest. Sofi Oksanen kirjeldab lesbikultuuri, kirjutab inimestest, kes kõik tunnevad üksteist ja on olnud enamasti omavahel lähedastes suhetes. „Baby Jane” on kollaaž armastusest, töötusest, hingesugulusest ja paanikahäirest. Kaasakiskuv armastuslugu ei karda näidata seksuaalsuse sügavamaidki kihte. Sofi Oksanen on õppinud Helsingi ülikoolis kirjandusteadust ja Helsingi Teatrikõrgkoolis dramaturgiat. Eesti keeles on varem ilmunud tema menukas debüüt „Stalini lehmad” ning mitmete preemiatega pärjatud romaanid „Puhastus” ja „Kui tuvid kadusid”.

Blackheathi häärberis toimuval suurel maskiballil tapetakse peretütar Evelyn Hardcastle … ja see pole esimene kord. Ta on mõrvatud sadu kordi. Noormees ärkab metsas, huultel karjatusena naise nimi, keda ta ei tunne. Hullem veel – tal pole aimugi, kes ta on ja kus ta viibib, või kuidas sinna sattus. Läheduses kriiskab põgenev naine, kõlab püstolipauk. Häärberis luurib ringi halastamatu pussitaja, sadistlik lakei, kes naudib oma ohvrite hirmutamist. Aga tema ohvrid pole sugugi juhuslikud – see, keda lakei jahib, on Aiden Bishop. Aiden on püütud lõksu kummalisse mõrvamüsteeriumisse, kannul halastamatu mõrtsukas ning mõistetud korda ühte ja sama päeva aina uuesti, ainsaks ülesandeks lahendada Evelyn Hardcastle’i mõrv. Kaheksa päeva. Kaheksa erinevat keha. Kolm konkurenti. Võimatu ülesanne. Stuart Turtoni debüütromaan „Evelyn Hardcastle’i seitse mõrva“ on kaasahaarav ja originaalne vihjete, leidude ja järelduste ämblikuvõrk, mis suudab üllatada viimaste lehekülgedeni välja. Kui Agatha Christie kirjutaks „Black Mirrori“ episoodi, siis see võiks olla see.

Väikeses Inglismaa kuurortlinnas läksid viie aasta eest vanemate survel lahku tunnustatud kunstniku poeg ja kõrtsilauljanna tütar. Polnud päeva, mil nende südamed ei oleks teineteist meenutades valust kokku tõmbunud. Kui noored elu paratamatusega juba leppima hakkasid, toimus nende taaskohtumine, sama möödapääsmatu kui saatus. Sest aeg on armastusele sama mis tuul tulele – väikese kustutab kiiresti, suure aga õhutab veelgi suuremaks.