Книги, похожие на «Барбара Картленд, Armastuse jõgi»

Andrei Ivanov on tuntud ja tunnustatud romaanikirjanik.Tema koduks on proosa suurvormid, kus ta naudib täielikkuvabadust ning loob uusi maailmu. Selle tunnistuseks on näiteksromaanid „Hanumaniteekond Lollandile” (2012), „Harbini ööliblikad” (2014) ja „Isevärkikalmistu asukad” (2019).Siinne raamat tutvustab Andrei Ivanovi loomingulise natuuri neidkülgi, mis seni on kippunud varju jääma: ta on väljapeetud stiiliganovellikirjanik ja sügavalt mõtlev esseist.Andrei Ivanovi lühiproosa kõneleb tundlikest rännakutest Taani ja Saksamaale,Pariisi ja iseendasse. Tema esseed peavad kahekõnet tänapäevamaailmakirjandusega (Ljudmila Ulitskaja, Kazuo Ishiguro, LászlóKrasznahorkai, Péter Nádas) ning on täis elegantseid mõttearendusi jasähvatusi.

Malist pärit veetleval üksikemal Leylil on kolm last: 21-aastane Bamby, 17-aastane Alpha ja 10-aastane Tidiane. Leylil on suur unistus, mida aga varjutab ränk saladus. Kes teda kuulata soovib, neile räägib ta oma elust – kuid kas ta julgeb kellelegi kogu tõde tunnistada? Kas ta saab takistada oma lapsi paljastamast tema suurt saladust? Äkitselt hakkavad toimuma mõrvad, millesse paistab olevat segatud Leyli enda tütar Bamby. Noor ja innukas politseiuurija Julo Flores ei suuda tüdrukut aga kuidagi võimalikuks süüdlaseks pidada.Teie ees on raputavalt põnev lugu, milles põimuvad Sahara-tagune kõrb, Marseille linnadžungel ja müstilised öökullihuiked.Michel Bussi (snd 1965) on tänapäeva kõige menukam prantsuse krimikirjanik, kelle romaanide tõlkeid on avaldatud 35 riigis. Eesti keeles on varem ilmunud „Leidlaps lumetormist“ ja „Mustad vesiroosid“.

Kogumikku on koondatud enam-vähem kõik Jaan Oksa (1884–1918) poolt kirja pandud ja tänapäevani säilinud luuletused ja lühiproosa. Enamus neist lugudest on varem raamatukaante vahele jõudnud, kuid paljud luuletused ning jutud on koostajad tänapäeva lugeja jaoks ajalehesabadest üles otsinud.

Pärast kümneaastast teenistust politseis muutis Michael Gallaher endalegi ootamatult oma elu kardinaalselt – sai endale uue elukutse, elukoha, perekonna ja lapse – ja seda kõike vaid kuu aja jooksul. Vahel juhtub niimoodi. Sümboolne autasu suure riski eest.

Mirjam pidi terve oma lapsepõlve hoolt kandma nooremate õdede-vendade eest, sest alkoholilembesel emal polnud lastest sooja ega külma. Nüüd, lõpuks ometi iseseisev, naudib ta täiel rinnal vabadust ega taha kodus elatud aja peale mõeldagi. Kui aga ema ootamatult sureb ja ilmneb, et tema neljal alaealisel lapsel pole kellegi juurde minna, tuleb neiul seista silmitsi väga raskete valikutega. Kas saata õed-vennad lastekodusse või püüda kogu koormaga jälle ise hakkama saada – taas kord omaenda elu ohvriks tuues? Ma pole kunagi tahtnud emaks saada. Mitte ealeski. Lapsepõlves kogetud pidevast emamängimisest oli enam kui küll ning üksnes mõtegi samasugustest kohustustest ja vastutusest tekitas minus tülgastust ja õudusvärinaid. Kodust lahkumine oli tähendanud mu jaoks imelist vabanemist, võimalust lõpuks ometi elada üksnes iseendale. Seda võimalust ei kavatsenud ma enam kunagi käest lasta. Minust pidi saama üksik, ainuüksi endast sõltuv ja ainuüksi oma isiklike vajadustega arvestav naisterahvas, kelle ellu kuulub töö, mõned toredad hobid, head sõbrad ja ehk ka mingi vahva lemmikloom, kes ei nõua palju tegelemist.