Книги, похожие на «Santa Montefiore, Armastuse ja sõja laulud»

See romaan on jõuline ning hingeminev lugu armastusest ja kaotusest.Mõned inimesed vahivad aastaid armastusele otse näkku, enne kui selle üles leiavad. Zoe ja Ed rajasid ringi ekseldes teed täiskasvanuikka erinevaid radu pidi – ent alati samas suunas. Aastaid hiljem, olles loovinud juhutööde ja ajutiste elupaikade vahel, lööb nende tunne viimaks õitsele. Nende ühine tulevik näib olevat kindel.Siis juhtub midagi mõeldamatut.Ühel hommikul jalgrattaga tööle sõites saab Ed bussilt löögi ning hukkub. Nüüd tuleb Zoel leida viis, kuidas edasi elada. Aga ta pole valmis laskma mälestustel minna. Kuidas saaks ta unustada neid õnnelikke aegu, nende esimest suudlust, kõike, mida nad olid üheskoos üles ehitanud?Zoe otsustab, et peab ütlema Edile asju, mida ta pole kunagi varem öelnud.Nüüd on liiga hilja. Või kas on?Lugu saab alguse lõpust. Aga see lõpp on alles algus.Clare Swatmani debüütromaan (2016) on ilmumisjärgse aasta jooksul tõlgitud juba paarikümnesse keelde ja paelub üha uusi lugejaid.

Emilia, tuntud ajakirjanik, saab ootamatult kingituse, mis viib ta tagasi noorusaega, mis oli täis armastust ja ahnet, taltsutamata kirge. Otsustades tookord, et karjäär on tunnetest tähtsam, reetis ta oma armsama. Nüüd, kaksteist aastat hiljem tuleb mees tagasi. Emilia vaevleb oletuste küüsis ega taipa, mis mehel plaanis on. Ta ei usu mehe tunnete siirusesse, seega saab tema naasmise põhjus olla vaid üks – kättemaks.

Autor: Ivan TurgenevKirjastus: FUTU Print OÜ6.77 € SirviVene 19. sajandi kirjandusklassiku jutustuste kogu. Sisu: Liigse inimese päevik Mumuu Sissesõiduhoov Vaikne nurgake Asja Esimene armastus Stepi kuningas Lear Kevadveed Punin ja Baburin

Lugesin selle raamatu läbi. No ja mis ma oskan kosta. No ei tea kohe. Mõni lugu oli nagu natuke naljakas. Mõni ajas päris kõvasti naerma. Mõni lugu kippus väheke ropuks kätte, aga tuleb tunnistada, et jäi siiski elulisuse piiridesse. Üks lugu pani kaasa noogutama ja imestama, et kuidas ma küll ise sellistele praktilistele mõtetele pole tulnud. Päris mitmes kohas üllatusin, et muidu väga tõepärases loos astuti ainult tilluke sammuke reaalsuse piirist üle ning tulemus kohutas. Aga võib-olla on minu piirid lihtsalt kitsamad kui autoril? Kummaline on ka see, et autor minu nime kasutab. Algul olin pahane. Siis aga lõin käega – las kasutab, kui tahab. Ei viitsi nii tühiste asjade peale pahandada. Eks ma mõistan ka, et autori sooviks on palju raamatuid müüa. Ja kena pseudonüüm aitab ju sellele ainult kaasa. Pealegi on mu nimi väga huvitav. Ütleksin isegi, intrigeeriv: Lõuna-Eestist pärit vana perekonnanimi ja selle ees saksidelt laenatud eesnimi. Hakka või ise kirjutama. Armin Kõomägi

1936. aastal saabub Berliinist Eestisse orvuks jäänud Arina Linden, kes otsib oma juuri Iluküla-nimelisest perekonnamõisast. Ta ei leia Ilukülas eest vanaisa, nagu lootis, vaid Felix Helbrichi ja tema pere. Kunagistest mõisaelanikest on elus veel vaid onu Konstantin ja vana eestlannast lapsehoidja. Kõik on hoopis teisiti, kui Arina ette kujutas. Vana maja paistab küll elus olevat, ent tubades heljub midagi kummalist ja nähtamatut. Saladuseloori mähkunult tundub sinises salongis ikka veel viibivat ammu kadunud vanatädi, kelle ülestähendustest selgub Arina päritolu saladus. Baltisaksa noortega suheldes avastab ta enda jaoks uue maailma ning sirgub enesekindlaks nooreks naiseks.Eestimaal sündinud ja kasvanud Käthe von Roeder-Gnadebergi ajasturomaan „Iluküla“ muudab elavaks ammumöödunud aegade hurma. Romaani sündmused toimuvad aastatel 1936–1939, enne Euroopale, sealhulgas Eestile osaks saanud ajalookataklüsme. Teosest saame teada, kuidas elasid kõrvu baltisakslased, eesti talurahvas ja vene emigrandid.Autor on Saksamaa tuntumaid laste- ja noorsookirjanikke. Tema raamatuid on tõlgitud paljudesse keeltesse ning ta on pälvinud mitmeid auhindu. 1992 ilmunud „Iluküla“ on tema viimane raamat ja ühtlasi ainus romaan, mille tegevus toimub Eestis. See on omamoodi luigelaul, inspireeritud lapsepõlvemälestustest, perekonnaloost ja Eesti saatusest.