Книги, похожие на «Барбара Картленд, Armastus on võti»

On ajaloo kõige vihmasem talv, jõulude lähenedes tõusevad jõed üle kallaste ja talunike põllud jäävad sügava vee alla. Weston St Ambrose’i külas nähakse, kuidas jões triivib allavoolu noore tüdruku surnukeha, ja kui see erakliku kirjaniku maja juures maabumissilla alla kinni jääb, taipab kirjanik kohkudes, et ta tunneb seda jõhkra mõrva ohvrit …Tegemist on Eesti lugejale hästi tuntud Ann Grangeri krimisarja „Campell ja Carter lahendavad mõrvalugu” viimase raamatuga. Samast sarjast on kirjastuses Varrak ilmunud romaanid „Sopp, saast ja surnud” (2011), „Hukatus, häving ja mõrv” (2011) ja „Tellised ja surm” (2014). 256 lk

Kui raha ei jätku isegi teise kokteili jaoks, on olukord tõsine ja midagi tuleb kiiresti ette võtta. Kuid mida? Pangarööv? Väljapressimine? Kaubamajavargus?… Aga siiski on midagi, mis sobib suurepäraselt viiele noorele veetlevale daamile. Midagi, mis on lõbus ja ohutu. Ohutu?

Raamat armastusest ja kättemaksust, vangla ja vabaduse, kahe erineva maailmakäsitluse traagilisest kokkupõrkest, ausalt ilma ilustamata. Taotluseks on avada neid põhjusi ja juuri, millest saavad alguse jõhkrus ning vägivald. […]„Oli sul seal väga raske, Kullo?”Timukas ei vastanud niipea. Ei tõstnud pilkugi, sõi mitu tõttamatut suutäit. Viimaks pani kahvli kõrvale ja ütles:„Raske? Mõni mees neelas kolmetolliseid naelu, et laatsaretti vedelema saada. Mina ei neelanud. Aga kui hästi lühidalt ja täpselt vastata, siis sinu armast Kullot ei ole enam. Mõistad? Lihtsalt ei ole ja kõik. Nüüd olen ma Timukas. Mis sa vaatad? See on hüüdnimi. Kui ma poleks Timukas, küllap oleksin siis Kõõrdsilm, Konnanägu, Filosoof või ükskõik kes. Ainult mitte Kullo. Nii on lood.”Timuka hääl oli muutunud kalgiks. Ta toetus küünarnukkidega raskelt lauale. Ja tema tinane vaade rõhus ema, kes püüdis endas tagajärjetult maha suruda võõristust ja hirmu. Kuidas võis ema küll endale tunnistada, et võõrastab ja kardab seda meest seal teisel pool lauda? Oma lihast poega?[…]

Ning juba esimesel neljapäeval tulnud kratile hing sisse, muidu kuluvat ikkagi kolm neljapäevaööd ära. Ja verd polnud loomulikult vajagi. Aap pomisenud rehe all tasa-tasa: „Upelsteni nimel, olgu sul hing sees!” Nii et, hea õpetaja, sellele kratile, kes ausa Madli sukapaela peab ära tooma, saame elu sisse küll. Ja veel oma hingeõnnistust ohtu seadmata!”