Книги, похожие на «Valeria Marshall, Armastus kui vihkamine»

Ehitaja Riho Koorik naaseb Soomest ja leiab eest tühja korteri. „Kõik märgid näitasid, et Margit oli läinud. Jalga lasknud. Uttu tõmmanud. Minema kamminud. Haihtunud. Ühes temaga oli päevinäinud korterist kadunud peaaegu kogu sisustus. Üksnes hunnik meesterõivaid, mõned raamatud, paar fotoalbumit ja kingakarp dokumentidega lebasid läbisegi magamistoa põrandal.“ Loodus tühja kohta ei salli ja nii kistakse pisut eluvõõras mees elukarusellile, kus eneseotsinguteks vähe aega jääb ning kõik koolitükid oma rahaga kinni maksta tuleb. Aus ja ilustamata lugu tänapäeva ühiskonna grimassidest.

Selles raamatus jätkub „Elavate surnute“ maailma vihatuima mehe – Kuberneri – elu ja võimuvõitluse tutvustus Woodbury linnas, mis algas raamatus „Elavad surnud: Kuberneri tõus“. Tema peamiseks vastaseks on keerulise saatusega neiu nimega Lilly Caul, kes ei suuda taluda kuberneri meetodeid linnarahva lõbustamiseks – omalaadseid gladiaatorivõitlusi elavate surnute ja inimeste vahel või ka inimeste endi vahel, kes Kubernerile ei meeldi. Samas on Lilly seesmise vastasseisu mingil määral tekitanud tüdruk ise, olles äärmiselt rahulolematu iseendaga, mis sunnib teda peaaegu enesehävituslikule teele.Seega saavad postapokalüptilises maailmas inimesed niinimetatud „elavate surnutega“ mingil viisil hakkama, kuid hakkama ei saa nad teiste pingeolukorras inimestega. Mida me maailmas kõige rohkem kardame, oleme me ise.

Gerhart Johann Robert Hauptmann (1862–1946) on saksa nobelistide hulgast eesti lugejale üks vähetuntumatest, peamiselt on tõlgitud tema draamasid, millest mõned on ka meie teatrilavadele jõudnud. „Soana ketser” – lugu noore mehe, katoliku preestri heitlusest kristliku askeesi ja dionüüsosliku elujaatuse vahel, mis lõpeb kirikule selja pööramisega – on Hauptmanni kõige menukam proosateos. Novelli „Fantoom. Endise vahialuse ülestähendused” peateema on samuti lubamatu armastus ja sellest tulenevad meeletud teod. Psühholoogilise täpsusega kujutab Hauptmann inimhinge heitlusi oma seniste tõekspidamiste (ja ühiskondliku moraali) vastu, sisemist võitlust iseendaga.

Viirpuu villa on nüüd enam kui aasta Melissa Craigi kodu olnud ja naine maaeluga harjunud. Ta satub oma naabri Irise kutsel Londoni kunstikolledži auhinnatseremooniale, kus üks auhinnasaajatest, noor maalikunstnik, talle auhinna toonud maali, kauni noore naise portree, publiku silme all noaga puruks lõikab.Veidi hiljem kohtub Melissa hiljuti külla kolinud kohaliku õppeasutuse juhatajaga, kes pakub talle võimaluse loovkirjutamise kursust läbi viia. Naine avastab üllatusega, et juhataja sekretär on võluv Angelica, seesama neidis, kelle portree lõhkumise tunnistajaks Melissa oli. Töö verisulis kirjanikega valmistab Melissale suurt rõõmu ja peagi hakkab üks kolleeg talle ka romantilises plaanis huvi pakkuma.Ja siis, ühel päeval tööle saabudes seisavad koolimaja ees politseiautod. Toimunud on mõrv ja Melissa seab oma eesmärgiks tõe väljaselgitamise, kuna politsei peamiseks kahtlusaluseks osutub just naise uus silmarõõm.Peagi leitakse uus surnukeha ja naine teab, et nüüd läheb mõrvari leidmisega kiireks. Kas Melissa jõuab kaunis külas inetu tõe enne päevavalgele tuua, kui järgmine ilmsüütu ohver elu kaotab?Betty Rowlandsi järjekordses vaimukas teoses, mille peategelane on nutikas ja tundlik kirjanik Melissa Craig, saavad kokku Inglismaa maaelu idüll ja inimloomuse räpasemad küljed.

Monument on Enn Vetemaa esimene proosateos ja avaldati esmakordselt Loomingu raamatukogus 1965. aastal. Peamine sõnum mida Monumendis esitatakse on enesemüümine ja selle kaalutletud hind.Jutu peategelane võtab asja kokku nii: "Peab ikka tõesti pururumal olema, et inimeste nõrkusi mitte ära kasutada! Ega me ju veel kommunismis ela! Ja pealegi võivad kohandumiselolla täiesti õilsad eesmärgid. Kohandumine, see on sport, kunst ja – teadus!"Kui nüüd mõelda ennast aastasse 1965, kus sula on lõppenud ja võimul on Breznev siis on ütlematagi selge, et raamatu avaldamine just päris libedalt ei läinud.1966 aastal sai teos Moskvas ajakirja Druzba Narodov preemia mis kohaliku tsensuuri suu kinni pani ja raamat sai ilmuda.[…]Üks vana mees mustas mantlis, suur ja tugev mees, silmitses monumenti eemalt ja astus siis mulle lähemale. See oli professor Toonelt. „Huvitav, väga huvitav…” ütles ta.„Kas te peate monumenti õnnestunuks?” küsisin ma tagasihoidlikult.„Ma ei vaata monumenti, vaatan teid, noormees!”„Mind?”„Teid. Huvitav oleks teada, misuke on teie enesetunne…”[…]