Книги, похожие на «Arthur Schnitzler, Armastus ja surm Viinis»

Rootsi kirjaniku L. Anderssoni (s 1970) romaan on iseseisev järg romaanile „Omavoli” (eesti keeles 2015), mis pälvis prestiižika Augustpriseti. Terava pilgu ja rohke huumoriga lahkab Lena Andersson sel korral armukese rolli meie kultuuris, samuti sügavale juurdunud arusaamu, mis armukolmnurka juhivad.Ester Nilsson on tagasi. Ja ta ei ole midagi õppinud.Viis aastat pärast Hugo Raski kohtab Ester Olof Steni. Juba esmakohtumisel reageerib tema keha tuttavalt: ta on ülepeakaela armumas. Olof ei tee saladust, et on abielus Ebba Silfversköldiga, kuid hakkab samal ajal Estriga kohtuma. Nad alustavad suhet, ehkki Olof ei luba seda nii nimetada, sest ta on ju abielus ja tal ei ole vähimatki kavatsust Ebbat maha jätta. Aga mida ta siis Estrist tahab?Ester ostab auto, et saaks Olofit teatrietendustele, kohtingutele ja igale poole mujale sõidutada. Suved muutuvad Estri jaoks väljakannatamatuks, sest suved veedavad abielumehed oma abikaasadega. Ester Nilssonist on saanud armuke. Kuid Olof Sten on vägagi ambivalentne ja lootus, et ta oma naise maha jätab, tundub igati õigustatud.

Alisonil on olemas kõik. Jumaldav abikaasa, hurmav tütar ja tõusuteel karjäär – talle on äsja antud kaitsta esimene mõrvajuhtum. Aga kõik ei ole kunagi nii, nagu paistab …Ainult üks õhtu veel. Siis teen sellele lõpu.Alison joob liiga palju. Ta jätab oma pere hooletusse. Ja tal on armulugu kolleegiga, kelle kalduvus piire ületada võib olla suurem, kui Alison taluda suudab.Ma tegin seda. Ma tapsin ta. Mind peaks kinni pandama.Alisoni klient ei eita, et ta pussitas oma abikaasat – ta tahab end süüdi tunnistada. Ja siiski on tema loos midagi sügavalt valesti. Selle naise päästmine võib olla Alisoni esimene samm iseenda päästmise teel.Ma vaatan sind. Ma tean, mida sa teed.Kuid keegi on Alisoni saladustest teadlik. Keegi, kes tahab, et Alison tehtu eest maksaks, ja kes ei peatu enne, kui Alison on kõigest ilma jäänud.Paeluv romaan, mis uurib hirmu ja iha, armukadeduse ja reetmise, armastuse ja viha võimu. „Veriapelsin” toob meieni suurepärase uue hääle psühholoogilise põneviku maastikul.

Mida teha, kui koduküla tõrjub sind välja, kui oled süüdistatud mõrvas ja kõik olnu on kadunud? Kas eelistad põgeneda, või siiski võidelda kaduma kippuva au nimel? Kas armastus võib olla nii suur, et isegi surm seda ei hävita? Ja… kas on ikka mõtet igatseda tagasi, kõigest juhtunust hoolimata? Sest see, mida sa eest leiad, ei pruugi enam olla see, mida sa kord selja taha jätsid.Autorist:E. Nesseli looming ja maailm eristub paljude loojate loomingust ja kirjutusmeetodist. Tema sulg voolab kui jõgi oma loomulikus sängis. Zanriks on kriminaal- ja põnevusromaan. Autori looming on ukseks ja väljapääsuks argimõtetest või -igavusest neile, kes lasevad ennast «jõevoolust» kaasa haarata. Tema teoste väärtus on autori läbitunnetatud sõnade harmoonias.Eerika Nessel on sündinud 1976.a. Läänemaal. Armastab loodust ja loomi. Elab koos kümneaastase tütrega Alice'iga, kes ka armastab loodust ja loomi, eriti aga kärnkonnasid.

Kui Joe Goldbergi raamatupoodi astub kirjanikukarjäärist unistav kena piiga, teeb mees otse loomulikult seda, mida teeks meist igaüks – guugeldab nime krediitkaardil.New Yorgis elab vaid üks Guinevere Beck. Tal on väga avalik Facebooki konto ja ta säutsub lakkamatult, nii et Joel on käes kogu vajalik informatsioon: sõbrad kutsuvad teda lihtsalt Beckiks, ta käib Browni ülikoolis, elab Bank Streetil ja täna õhtul läheb ta ühte Brooklyni baari. Ideaalne paik, kus „juhuslikult“ kohtuda.Joe haarab nähtamatult totaalse kontrolli Becki elu üle ja seab asjad nii, et tüdruk leiab end vältimatult tema ootavate käte vahelt. Saanud varitsejast kallimaks, muudab Joe end Becki täiuslikuks meheks, eemaldades samal ajal järjekindlalt kõik teel seisvad takistused – isegi kui see tähendab mõrva.„Sina“ on hoiatav lugu sellest, kui avatud oleme me kõik praegusel supervõrgustatud digiajastul jälitamisele ja manipulatsioonile. Ja ometi on seda pea võimatu käest panna – igaüks meist võiks olla Beck. Või … Joe.Rahva Raamatu kirjastaja René Tendermann soovitab: “Juba esimesel leheküljel tõmbab peategelane meid kaasa, ja kuigi see on tõeliselt tülgastav tegelane, ei saa raamatut naljalt käest panna enne, kui viimane lehekülg loetud."