Книги, похожие на «Auður Ava Ólafsdóttir, Arm»

Kuigi Alana oli otsustanud, et ta ei abiellu kunagi, teadis ta ühel joovastaval hetkel, kui vürst teda suudles, et see on mees, kellele ta pidanuks aegade algusest peale kuuluma.Kui nägus orb Alana nõustus teesklema teist inimest, minnes kaasa oma sõbranna leedi Charlotte’iga peole, mille korraldas võluv ja kurikuulus vürst Ivan Katinouski, ei aimanud ta, kuidas tema mineviku saladused hakkavad mõjutama ta tulevikku.

Aastavanune laps satub üksinda võõrale planeedile. Kuid jääb sellest hoolimata ellu. Kui ta hiljem, kolmeteistaastaselt leitakse, pakub ta leidjatele palju peamurdmist – ta oskab asju, mida inimesed ei oska, käitub viisil, mis inimestest erineb. Ta esimene soov on see, et inimesed kiiresti lahkuksid.Sedapuhku pole Strugatskitel kõige tähtsamaks mitte ühiskond, vaid eelkõige inimene. On tore, kui inimene mõtleb teaduslikele avastustele ja inimkonna tulevikule ja võitleb selle eest – aga kui panna sinna kõrvale üks rikutud lapsepõlv? Kumb on tähtsam?Tsitaat teosest: «Juba viiskümmend tuhat aastat üritame me aru saada, mis me oleme, kuid seestpoolt vaadates seda probleemi ei lahenda, nagu ei ole võimalik iseennast juukseidpidi üles tõsta. Tarvis on ennast kõrvalt vaadata, võõraste, täiesti võõraste silmadega…» Just seda teevad siin ka Strugatskid – vaatavad inimest võõraste silmadega.

Naine, lapsed, koer ja vanamoeline maja… Lapsest saadik sellest unistanud Gabriel on kogunud vaevaga raha ning juba valmis maja ostma, kui keegi astub talle teele risti ette.

Polnud kahtlustki, et Aldridge’i markii oli ta elu päästnud. Külarahvas oli veendunud, et ta on nõid. Nad vedasid ta jõe äärde, et teha viimane katse. Kui ta upub, on ta süütu. Kui jääb veepinnale, on ta süüdi. Õnneks suutis markii veenda märatsevat rahvahulka teda vabastama. Markii pilgu läbi oli naine liiga ilus ja süütu, et olla nõid. Ja ometi nõidus see ronkmustade juuste ja siniste silmadega kaunitar ta ära, mida polnud seni suutnud ükski teine naine.