Книги, похожие на «Erik Tohvri, Arglik kevad»

Siim Veskimehe «Kuu Ordu» on Eesti mastaabis nii mahult kui tuumakuselt üsna erandlik ulmeraamat. Tegu on stiilipuhta žanriulmet esindava tõsiteadusliku fantastika valda jääva moodsa ulmeteosega, mida pole häbi kõrvutada ka ingliskeelses maailmas tänapäeval avaldatava ulmega. Lisaks ohtratele seiklustele ning sõjapidamisele nii Lõuna-Ameerika džunglites, Jaapanis kui kaugel Päikesesüsteemi ääremail leiab lugeja nende kaante vahelt ka esimese Eesti libertaanlikku ilmavaadet tutvustava manifesti. Ning kuigi kirjanik maalib meie koduplaneedi tulevikust äärmiselt düstoopilise pildi, pakub ta selle roiskuva tarbimismaailma kõrvale ka oma utoopiaühiskonna – Kuu Ordu.

Caden on kummaline poiss. Ühest küljest täiesti tavaline – ta hängib sõpradega, armastab joonistada ja arvutimänge ning saab koolis hakkama täitsa hästi. Kummaliseks teeb ta aga see, et samal ajal on ta madruseks veidral galeoonil, mis on võtnud kursi maailmamere kõige sügavamasse punkti, Challengeri sügavikku. Kumb elu on tõeline? Kumba peaks ta valima ja kas tal üldse on valikut?Ühe silmaga veider kapten ja tema kummaline papakoi, saatusekaaslased haiglas ja kohutav meremadu, nööbid, taevas ja tabletid, meeleheitel vanemad, pahaendelised pingviinid tapeedil ja junga, kes käis sügavikus ära ja disainib nüüd arvutimänge – kes neist on tõeline ja kes mitte? Mis on üldse tõeline? Ja kas reaalsus on üldse elamist väärt?Tunnustatud kirjaniku Neil Shustermani „Challengeri sügavik“ võitis 2015. aastal USA prestiižika National Book Awardi.

Ma ei rända maises elus enam üksi, vaid omaealise naisega, kellel on minuga kaks last. Paraku olen rahulolematu ja mulle tundub, et midagi on vaja ette võtta. Paberid on mul puhtad – ma pole kunagi abiellunud. Kalli, kellega juba kaheksa aastat koos elan, on vallasema ja saab meie mõlema tütre pealt toetusraha. Truudust pole ma talle igatahes seni murdnud, sest temast on minule rohkem kui küllalt. Aga kas Kalli on minu jaoks siiski see ainus ja õige?Mul on ju sarved maha jooksmata ja tiivaripsutus kulub mulle kindlasti ära. Otsustan tutvumisteenistuse abi kasutada ja loodan oma halliks kippuvat elu senisest huvitavamaks muuta.

Noor mees Roald Amunds põgeneb elu eest. On 21. sajandi lõpp ja Roald, kõrgelt hinnatud tehnik riigis, mida varjatult juhib võimas tehisintellekt Heylel, on saanud liiga palju teada Gygese sõrmuse nimelise viiruse kohta ning see on talle hirmu nahka ajanud.Sel maal on suur osa inimestest lasknud endale paigaldada aju laiendava mooduli, mis muudab nad tervemaks, targemaks, jõukamaks ja vägevamaks kui teised lihtsurelikud. Nood laiendatud valitsevad kogu riiki ja Roaldi põgenemine ähvardab nende heaolu. Heyleli ärgitusel algab suur inimjaht. Roald satub pagemise käigus tööle kinnisesse saekaatrisse, karastub sealsete rohmakate meeste seltskonnas, õpib enda eest seisma ning kiindub saekaatri omaniku nägusasse tütresse. Peagi muutub aga jalgealune taas tuliseks ning põgenemine jätkub kuni vältimatu vastasseisuni.Filmitööstus on toitnud inimeste fantaasiat piltidega sellest, kuidas tehisintellekt tuleb ja valitsemise üle võtab. Kuidas see tegelikult toimuks? Kas me üldse märkaksime hetke, kui ka mõtlemist allhankena sisse hakatakse ostma? Kaido Tiigisoon on pikka aega töötanud elektrooniliste kanalite arendajana ning kujutab hästi ette, mida ühiskonnale tähendab privaatsuse kadumine ja kui lihtne on tegelikult tänapäeval rünnata kogu inimsugu, ilma et peaks toolilt tõusma. „Kus pingviinid ei laula“ on Tiigisoone esikromaan.