Книги, похожие на «Erik Tohvri, Arglik kevad»

Mudlumi esimene avalikult ilmunud novell «Minu tädi Ellen» nomineeriti Tuglase auhinnale. See raamat sisaldab Elleni-lugu, ja veel 22 teist juttu, mõnedki neist kannavad sisu, mis on romaani mõõtu. Kokku moodustub neist üks suur lugu, mis räägib elust maailmas, siin, Eestis. Räägib enamasti lihtsalt ja lõbusalt, aga vahel ka kurvalt ja tõsiselt. Igaüht võib haarata äratundmine, nagu oleks seal killukesi tema elust, sest ega see üksik nii palju üldisest ei erinegi. Autor ise ütleb, et ta juttudes on loetelu-tüüpi narratiiv, pole vaja muud teha kui kõik maailma asjad üles lugeda ja näpuotsaga natuke tõsiseid mõtteid vahele visata.

Perekondlikust kiusust päranduse pärast saavad alguse segadused, mis lõpevad verevalamisega. Ühe nädala jooksul satuvad ühest ja samast trepikojast haiglasse kolm inimest. Üht neist on pussitatud ja teisele tahtlikult otsa sõidetud. See äratab politsei tähelepanu ning uurimine usaldatakse kriminaalpolitsei inspektor Marko Tammiku meeskonnale. Esialgu lihtsana tundunud ülesanne muutub järjest keerulisemaks, sest kõik kolm juhtumit on omavahel seotud ja nõuavad paraku uusi ohvreid. Lisaks vajavad klaarimist ka sassi läinud peresuhted.
Eet Tuule on avaldanud neliteist raamatut. Tema loomingus on nii loodusjutte lastele kui ka krimilugusid ja autobiograafiliste sugemetega romaane. Vaneminspektor Tammiku ja tema tiimi teistest uurimisjuhtumistest saab lugeda raamatutest „Jaanituli Käopesas“, „Kuristik raiesmikul“, „Päevikukütid“, „Tiivuline tunnistaja“ ja „Valede veski“.

Hendrik Groeni salapäevikute autori uus raamat.Arthur Ophof oli oma elu endale teisiti ette kujutanud. Põnevate reiside asemel kaugetesse maadesse istub ta neli korda nädalas ummikus teel Purmerendist Breukeleni ja Breukelenist Purmerendi. Suurejooneliseks ja meeliköitvaks ei saa tema kiretut ja lastetut abielu ning autovaba hooviga ridamaja just nimetada. Nädala ainsaks tipphetkeks on kolme sõbra seltsis veedetud reeded. Ta saab viiskümmend aastat vanaks, nii et aeg tiksub.Kuid kui tööandja ta „kahjuks“ koondama peab ning ta endale kopsaka koondamistasu välja suudab kaubelda, avanevad ootamatult imelised väljavaated alustada hoopis uut elu… .Hendrik Groen avaldas oma esimese raamatu „Salapäevik. Hendrik Groen, 83¼ aastat vana“ aastal 2014. Raamat kujunes väga menukaks: tõlkeõigused omandas 35 riiki, selle põhjal on sündinud tv-seriaal ja teatrilavastus. 2016 omistati raamatule Hollandi lugejapreemia. Ka teine salapäevik „Kuniks elu“ sai bestselleriks.

Tavaline romaan isemoodi inimestest. Või vastupidi.Elsa on seitsmeaastane ja ärritab teisi oma isemoodi olekuga. Vanaema on seitsmekümne seitsme aastane ja ärritab teisi hullude tempudega. Näiteks sellega, et seisab rõdul, hommikumantli hõlmad lahti, ja tulistab ootamatuid külalisi värvikuulipüssist.Vanaema on Elsa ainuke sõber. Neil on oma salakeel ja muinasjutuvestjate kuningriik Miamas, mis asub Peaaegu-Ärkvel-Maal. Sinna viib vanaema Elsa öösiti seiklema, kui Elsa vanemad lahku lähevad ja kui Elsat koolis kiusatakse. Selle maa elanikud on kõik isemoodi ja seal ei kästa normaalne olla. Kui vanaema sureb, ei pääse Elsa enam Peaaegu-Ärkvel-Maale, aga see-eest on vanaema korraldanud talle suure seikluse pärismaailmas. Elsa peab kohale viima vanaema kirjad naabritele, kellelt vanaema tahab vabandust paluda. Ülesannet täites õpib Elsa lähemalt tundma joodikut, monstrumit, võitluskoera, vinguviiulit ja teisi majaelanikke ning avastab nii mõndagi üllatavat Miamase ja vanaema kohta.„Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust” on kurbnaljakas argimuinasjutt kiiksuga superkangelastest, elust, surmast ja ühest olulisest inimõigusest – õigusest olla isemoodi. See raamat on kirjutatud sama terava koomikanärvi ja sooja südamega nagu autori esikromaan „Mees nimega Ove”.

„Esme Lennoxi kadumine“ on Maggie O’Farrelli lummav ja kiitust pälvinud gooti stiilis lugu peresaladustest ning otsatust vabadusest, mille annab meile tõde.Šikk ja sõltumatu Iris Lockhart peab Edinburghis väärtrõivaste poodi (ning üritab vältida oma abielus kavaleri), kui ühel päeval saab ta jahmatava telefonikõne. Vanatädi Esme – kelle olemasolust ei olnud tal aimugi – lastakse välja Cauldstone’i haiglast, kus teda on üle kuuekümne aasta kinni hoitud. Irise vanaema Kitty on alati väitnud, et ta oli pere ainus laps. Ent Esme dokumendid tõendavad, et ta on Kitty õde. Esme palgeil tunneb Iris ära oma isa näojooned. Esme tunnistatakse ohutuks – piisavalt terve mõistusega, et maailmas hakkama saada, kuid samas ka võõras, varjul hoitud pereliige, kes haiglast lahkudes kannab endaga kaasa hulga saladusi. Põimides meisterlikult kokku kolm jutustajahäält – Iris, Kitty ja Esme –, kirjutab Maggie O’Farrell lahti Esme traagilise ning painava puudumise põhjuse.