Книги, похожие на «Fredrik Backman, Ärevil inimesed»

Inimkond on ähvardavast, neljasaja aasta pärast toimuvast tulnukate sissetungist vapustatud. Tulnukate inimsoost kollaborandid on küll alistatud, kuid trisolarislased on Maale läkitanud soofonid – osakesed, mis annavad neile ligipääsu kogu inimkonna informatsioonile. Nii teab vaenlane Maa kaitseplaanide kohta kõike, vaid inimmõistus üksi on nende eest varjatud.
Sellest ajendatuna käivitatakse söakas projekt Müüripiidlejad, mis annab neljale inimesele tohutult vahendeid salajaste strateegiate väljatöötamiseks ning mida varjatakse pettuse ja jälgede segamisega ühtviisi nii Maa kui ka Trisolarise eest. Kolm müüripiidlejat on mõjukad riigimehed ja teadlased, neljas aga täiesti tundmatu. Tagasihoidlik Hiina astronoom ja sotsioloog Luo Ji on oma uuest staatusest jahmunud. Ta teab vaid seda, et just tema on müüripiidlejaist see, keda Trisolaris tappa tahab.
Hiinas ja mujal maailmas tunnustatud kirjanik Liu Cixin seob oma triloogias „Mälestusi Maa minevikust“ osavalt kokku Hiina ajaloo ja ulme, põimides teaduse, sotsioloogia ja ajaloo omavahel ühtseks tervikuks. Cixin on mitmekordne Kehuan Shijie Yinhe (Hiina Galaktika) auhinna võitja, triloogia esimese osa „Kolme keha probleem“ eest pälvis ta maineka Hugo auhinna. „Kolme keha probleem“ on pälvinud ka Eesti ulmeühingu Stalkeri auhinna 2019. aastal ilmunud parima tõlkeromaani kategoorias.
„Pime mets“ on triloogia „Mälestusi Maa minevikust“ teine osa.

Lynchesteri ja Northallertoni hertsogid võitlesid aastaid 10 000-aakrise maatüki pärast, mida kumbki oma valduseks pidas. Vaenu lahendamiseks pakkus Northallertoni hertsog lõpuks välja, et Lynchesteri hertsog abiellub tema tütre Caroline’iga. Üllatunud Lynchester nõustus, teadmata, et leedi Caroline on armunud teisesse. Leedi Elfa otsustas päästa meeleheitel vanema õe õnnetusest. Ta kohtus salaja Lynchesteri hertsogiga ning anus, et mees paluks naiseks teda Caroline’i asemel. Väga iseloomuliku nimega Elfa on haldjalik, tundlik ja eeterlik. Tema iseloomu ja isiksust ei suuda perekonnas keegi mõista…

456 lk„Brežnevi lapsed“ on autobiograafiliste sugemetega romaan stagnatsiooniaegsest Eestist ja taasiseseisvuse algusaegadest. Meenutused hakkavad hargnema rahulikust mereäärsest Ruha külast ja viivad edasi 1970.– 1980. aastate vahetuse Tallinnasse, läbi lapse silmade nähtud nõukogude koolisüsteemi varjatud julmusesse ja 1990ndate alguse varakapitalismi. Autor sündis 1964. aastal Tallinnas tatari perekonnas ja siin käis ta ka koolis. Pärast Moskva ülikooli filoloogiateaduskonna lõpetamist abiellus ta hollandlasega ja elab 1989. aastast Hollandis. Romaani esmatrükk ilmus pealkirja „Не боюсь Cиней бороды“ all.

„Pisikesed elud“ (ilmunud 1984) on minajutustaja sügavaltpoeetiline sissevaade oma lihtsat päritolu esivanemate ning lapsepõlve- janoorukiea tuttavate elusaatustesse. Raamat koosneb kaheksast novellist võilühiromaanist, kus proustilik mälutöö lõimub rimbaud’liku järsu, kohatihallutsinatoorse poeetikaga – nägemus muutub tegelikkuseks ja tegelikkusnägemuseks. Siduva teemana läbivad raamatut autori enese kirjanikuks saamisevaevad, arutlused autori staatuse üle kõigis selle kõrgustes ja madalustes.Pierre Michon on sündinud 1945. aastal Kesk-PrantsusmaalChâtelus-le-Marcheix’ külakeses. Pärast kirjandusõpinguid ülikoolis pidasta mitmeid ajutisi ameteid, olles veendunud oma kirjanikukutsumuses ja jäädesrahaliselt üha viletsamasse seisu. „Pisikesed elud“ on tema esimene romaan,mille kohta ta on öelnud, et see raamat päästis ta: temast pidi saamakirjanik või paadialune. Tänaseks on Michon avaldanud mõniteist romaani,jutukogu ja kirjanduslikku uurimust, millest mitmed kuuluvad prantsuse kaasaegsekirjanduse klassikasse.Anti Saar (snd 1980) on kirjanik ja tõlkija. Tema eestinduses on viimase kümneaasta jooksul ilmunud teoreetilisi teoseid prantsuse filosoofiast jahumanitaarteadustest (Blanchot, Debord, Mauss, Lévi-Strauss, Latour,Deleuze/Guattari) ning käesoleva ja möödunud sajandi proosat (Breton, Perec,Beigbeder, Claudel, Pennac, Kalda).Raamatu väljaandmist on rahaliselt toetanud Euroopa Komisjon.