Книги, похожие на «Fredrik Backman, Ärevil inimesed»

Edasi on innustav ja hariv ajakiri. Kvaliteetne ajaviide. Ajakiri pakub alternatiivi neile lugejatele, kes on tähelepanu­majandusest väsinud ning hindavad läbimõeldud ja kallutamata tekste. Sisu mõttes on eesmärk terviklikkus, pakkudes head lugemiskogemust läbi erinevate inimest igapäevaselt puudutavate teemade – ühiskond, ettevõtlikkus, kultuur, elustiil. Autorite seas on nii tuntud kirjutajaid kui üllatajaid.Edasi näeb oma kasutajatena kõiki inimesi, sõltumata nende sotsiaalsetest tunnustest ja elukohast. Lugejaid ühendav moment on uudishimu maailma vastu.

Mida tahavad Eesti mehed öelda elu ja kunsti, Eesti oleviku, tuleviku ja mineviku kohta? Kellele nad esitavad eksistentsiaalseid küsimusi? Mida vihkavad ja põlgavad, mida soovivad ja loodavad?

Noor paljutõotav ajakirjanik Saree saab oma ajalehe peatoimetajalt ootamatult vabad käed elulise artikli kirjutamiseks. Kolleegi juhuslik märkus viib Saree surmateemadele ning annab naisele ootamatult sünge, kuid põneva kogemuse inimestest, kes on kaotanud lähedasi, näinud suitsiide, kogenud midagi müstilist, kannatanud leina.Sirly Hiiemäe on õppinud filoloogiat ning õendust. Käesolevas raamatus on ta omavahel sidunud mõlemal erialal omandatud kogemusi ja teadmisi.

2013. aastal Nobeli kirjandusauhinna võitnud Kanada autori Alice Munro esimene eestindus tutvustab kirjaniku novelliparemikku. “Kerjustüdruku” kümnes novellis avaneb kahe naise lugu, milles nende elu keerdkäigud, eri vanuses kogetud hirmud, painavad kahtlused ja ilmutuslikud hetked põimuvad elavate piltide mustriks. Tüdruk, naine, ema, näitleja, õppejõud, armastaja, hooldaja, hooldekodu elanik – kõik need rollid loob Munro talle omase napi kujundikeelega, mille sügavus on ometi andnud põhjust võrrelda tema jutte romaanidega. Flo ja Rose’i lood, mis saavad alguse fiktiivsest Kanada väikelinnast Hanrattyst ajavahemikul teisest maailmasõjast kuni 1960. aastateni, ei lõpe raamatu viimasel leheküljel, lummates lugejat veel kaua pärast seda, kui ta on raamatu käest pannud.

«Korsiklastele pole see kuigi oivaline meelitus, kui vihjatakse, et nad kuuluvad suure rahvuse hulka. Korsiklased tahavad olla eriline rahvas ja seda pretensiooni õigustavad nad nii hästi, et ei jää muud kui neile järele anda.» See lause «Colombast» peaks eestlasest lugejale nii mõndagi ütlema. Eks meiegi pahanda, kui meid kusagil maailma metropolis mõne teise suurrahva hulka arvatakse. Olgu meie raamatuke meenutuseks, et mitte ainult meie ei püüdle suveräänsuse poole. Nüüd, lugenud läbi Prosper Merimee «Colomba», saab ehk meilegi mõistetavaks, miks Korsikal endistviisi kõlavad paugud ning aeg-ajalt lõhkeb nii mõnigi pomm. Lauri Leesi Raamat sisaldab prantsuse romantismi silmapaistva esindaja Prosper Merimee kaks jutustust – «Colomba» ja «Carmeni».