Книги, похожие на «Anton Hansen Tammsaare, Ärakadunud poeg»

„Mängime „Kahtkümmet küsimust”."„Okei. Aga seekord esitan küsimusi mina.”„Olgu.”„Kui ma enne viiendat küsimust ära arvan, olen tõsiselt pettunud.”Ta naeratas ja ütles: „Ära tule solvama.”„Kas sa oled elus?”„Jah.”„Kas sa elad siin?”„Jah.”„Kas ma tunnen sind?”„Jah.”„Kas ma mõtlesin su välja?”Alex oli harjunud hullusega.Ta ei olnud valmis normaalsuseks.Tuleb välja, et reaalsus on tihtipeale teistsugune, kui paistab – mõnikord tahetakse ka päriselt kurja. „Mõtlesin su välja” on lugu Alexist, abituriendist, kes ei oska vahet teha päris elul ja luuludel.Alexi iga päev on võitlus selle nimel, kuidas eristada tegelikkust ja väljamõeldut. Sõjas skisofreenia vastu on Alexi relvadeks vankumatu otsusekindlus, fotokas, ennustuskuul ja tema ainus liitlane (omaenda väike õde) ning eesmärgiks püsida täie mõistuse juures piisavalt kaua, et saada sisse ülikooli. Ta on oma väljavaadetes võrdlemisi optimistlik, aga siis algab kool ja ta kohtab Milesi.Kas ta ei kujutanudki Milesi ette? Enne kui Alex seda taibatagi jõuab, on ta endale leidnud sõbrad, käib pidudel, armub ja kogeb kõiki tavalisi teismeeaga kaasnevaid katsumusi. Aga Alex on harjunud olema hull. Ta ei ole valmis olema normaalne.Francesca Zappia naljakas, mõtlemapanev ja liigutav esikteos, mille jutustaja on täiesti ebausaldusväärne, paneb lugejad aplalt lehti keerama ning pead murdma, mis on päris ja mis väljamõeldis.Oma debüütromaanis jätab Zappia lugejad läbinisti ebausaldusväärse jutustaja meelevalda, aga tänu Zappia detailitruudusele on teos täis ehedaid tegelaskujusid. – BooklistAlex on humoorikas, liigutav ja otsusekindel tegelane ning tema lugu on mitmetahuline ja põnev. E. Lockharti „Me olime valetajad” ja Matthew Quicki „Õnneteraapia” austajad hindavad seda nüansirikast pilguheitu püüdesse elada normaalset elu ja tulla toime vaimuhaigusega. – Voice of Youth Advocates (VOYA)Kui armastus ei võidagi kõike, siis aitab see kindlasti paremini taluda lahinguid. Nauditav ja omanäoline raamat. – Bulletin of the Center for Children’s BooksLugejat köidab Alexi sardooniline hääl ja kiire dialoog. – Publishers Weekly

Neli noort naist asutavad Naeruklubi, eesmärgiga ise oma elu põnevamaks muuta. Mille tulemusena eijää pöörased peod, probleemsed ja romantilised suhted vastassugupoolega mitte tulemata. Nagu pisarad,kahetsus ja tragikoomilised lahendused. Tänu üksteise toele, suudavad naeruklubilised rasketestsituatsioonidest üle saada. Sest kui neli kokku hoiavad, siis on see rohkem kui ainult neli.Raamat räägib ajakirjaniku Sandra Greytzi sündmusrikkast eluetapist Saksamaal, kui kaVahemeremaades, imeilusa looduse, kulinaaria ja veinide virrvarris.Läbinud mõned ebaõnnestunud armuromaanid, näib Sandrale, et Christian on see õige. Kas ikka on?Elu sarnaneb vahepeal ahelreaktsioonile. Üks süütuna näiv ettevõtmine vallandab sündmusterea, milletulemus on äraarvamatu.Ja me kulutame ennast ainult, kui püüame midagi muuta.

NB! Tegu on paberraamatu põhjal loodud piltideta versiooniga.Vahel mõtleme finantsasutusest kui paigast, kus hallide betoonmüüride vahel liiguvad täpseks viilitud ülikondadega mehed, käes ajatu lõikega portfellid, kust nad võtavad välja standardseid A4-sid, millel olev tekst on joondatud täpselt mõlema serva järgi. Ent on ka teistsuguseid. Väga teistsuguseid. Kohti, kus sa mõtled ise. Sa otsustad ise. Sa teed ise. Sa teed ka vigu ise ning kui sa tahad tantsida hommikul kella viieni kontorilaudadel, et paari tunni pärast taas alustada, siis seegi otsus on tehtud ise. Säärane koht on LHV.Eero Epneri poolt LHV 20 aastapäeva puhul kirjutatud hoogne ajalooraamat räägib tõsielul põhineva loo LHV sünnist, kahekümnest tegevusaastast ja kujunemisest tänaseks finantsgrupiks. Raamat põhineb kümnetel intervjuudel LHV asutanud ja seal töötanud inimestega.

Tänapäeva 2013. aasta romaanivõistlusel ära märgitud töö peategelane Heli teeb oma suvilas suurpuhastust ning avastab sahtlist paki vanu kirju ja päevikuid. Järjepanu hakkavad meenuma elu mitmeks aastaks määranud sündmused ning saatustmuutev juhuslik peoõhtu, kus ta leidis püsiva austaja, kes oli teisest rahvusest ja teiskeelne. Pärast valestimõistmisi, pärast väiksemaid ja suuremaid tülisid, teineteisele haigettegemisi nad vastu kõigi sugulaste tahet siiski abielluvad. Aga see pole Heli murede lõpp, vaid algus …

Noor mees ärkab haiglavoodis. Tal ei ole aimugi, kes ta on või kuidas ta sinna sai. Arst ütleb talle ta nime, aga ta ei mäleta seda. Ta ei mäleta midagi. Lootuses taastada enda unustatud minevik, hakkab Innokenti üles kirjutama killustatud mälupilte, mis viivad 20. sajandi algusaastate Peterburi, räägivad lapsepõlvest ja esimesest armastusest, jutustavad 1917. aasta revolutsioonist Venemaal ja sellele järgnenust. Aga kuidas suudab ta nii täpselt mäletada toonast aega – vestlusi, lõhnu ja hääli, kui kalendris on 1999. aasta ja mees on veel noor?Jevgeni Vodolazkini „Aviaator“ on osaliselt inspireeritud kirjaniku mentori, viis aastat koonduslaagris veetnud Vene akadeemiku Dmitri Lihhatšovi mälestustest. Päeviku vormis kirja pandud romaan ei keskendu siiski sedavõrd Venemaa heitlikule ajaloole, kui pigem igapäevaste pisiasjade – puudutuste, vestluste, häälte ja lõhnade – tähtsustamisele. Kas nendes peitubki õnn? Kolme tegelaskuju kirjelduste kaudu jõuavad lugejani armastus ja kaotusvalu ning realistlik pilt nii 20. sajandi algusaastate kui ka 1990. aastate Venemaa argielust ja tõekspidamistest. Romaan, millest leiab vihjeid nii Bulgakovi kõrgteosele „Valge kaardivägi“ kui ka Dostojevski „Kuritööle ja karistusele“, kindlustab Vodolazkini positsiooni Vene nüüdisaegsel kirjandusmaastikul.Jevgeni Vodolazkin, keda kutsutakse ka uueks Umberto Ecoks ja Venemaa Márqueziks, sündis 1964. aastal Kiievis ning elab Peterburis. Ta on vanavene kirjanduse, Venemaa keskaja ja folkloori ekspert ning erialateadmised on leidnud olulisel määral kasutust ka kirjaniku loomingus. Varasemalt on eesti keeles Vodolazkinilt ilmunud romaan „Lavr“ (2014), mis pälvis Venemaa maineka kirjanduspreemia Bolšaja Kniga ja Jasnaja Poljana auhinna. Vodolazkini teoseid on avaldatud enam kui 30 keeles.