Книги, похожие на «Mick Herron, Äraaetud hobused»

Lumevangi langenud eliitkooli kampusRänk saladus, mis kolm sõpra ühte seobTütarlaps, kelle öö on endaga kaasa viinudPrantsuse Riviera – talv 1992Ühel kibekülmal ööl, kui kogu kampus on ootamatust lumetormist halvatud, põgeneb 19-aastane Vinca Rockwell, üks kõige säravamatest ja andekamatest õpilastest, koos oma filosoofiaõpetajast armukesega. Tütarlapse jaoks on armastus kõik või mitte midagi.Teda ei nähta enam kunagi.Prantsuse Riviera – kevad 2017Vinca parimad sõbrad Fanny, Thomas ja Maxime olid kooliajal lahutamatud, kuid pole lõpetamisest saati enam kohtunud. Nende teed ristuvad taas koolikokkutulekul. Kakskümmend viis aastat tagasi panid nad toime kohutava mõrva ja müürisid laiba gümnaasiumi võimlasse. Võimlasse, mida hakatakse peatselt ehitustööde eel lammutama.Nüüd on selge, et tõde tuleb päeva­valgele – kriipiv, koletu ja kuratlik.

Selles raamatus jätkub „Elavate surnute“ maailma vihatuima mehe – Kuberneri – elu ja võimuvõitluse tutvustus Woodbury linnas, mis algas raamatus „Elavad surnud: Kuberneri tõus“. Tema peamiseks vastaseks on keerulise saatusega neiu nimega Lilly Caul, kes ei suuda taluda kuberneri meetodeid linnarahva lõbustamiseks – omalaadseid gladiaatorivõitlusi elavate surnute ja inimeste vahel või ka inimeste endi vahel, kes Kubernerile ei meeldi. Samas on Lilly seesmise vastasseisu mingil määral tekitanud tüdruk ise, olles äärmiselt rahulolematu iseendaga, mis sunnib teda peaaegu enesehävituslikule teele.Seega saavad postapokalüptilises maailmas inimesed niinimetatud „elavate surnutega“ mingil viisil hakkama, kuid hakkama ei saa nad teiste pingeolukorras inimestega. Mida me maailmas kõige rohkem kardame, oleme me ise.

Meid oli vist kuus meest, kes me olime ühel talveõhtul kogunenud oma vana ülikoolikaaslase poole. Jutt läks Shakespeare'ile, tema tüüpidele, sellele, kui täiuslikult ning tõetruult on neis kogu inimolemuse sügavus esile toodud. Eriti pani meid imestama nende elulisus ja üldinimlikkus. Igaüks meist nimetas Hamleteid, Othellosid, Falstaffe, isegi Richard Kolmandaid ja Macbethe (viimaseid, tõsi küll, ainult kui võimalikke), keda ta oli elus kohanud. «Aga mina, mu härrad,» hüüatas meie võõrustaja, juba elatanud mees, «tundsin kord üht kuningas Leari!» «Kuidas nii?» küsisime meie. «Päris lihtsalt. Tahate, ma jutustan teile?» «Olge nii kena.» Ja meie sõber asus viivitamata pajatama.