Книги, похожие на «Барбара Картленд, Ära iial kaota armastust»

Leila oli ta pahupidi pööranud, nagu tõstetakse üles vana kohver, lüües selles kõik segamini. Ta kahtlustas, et pole muud kui võltspaatoslik verisulis nooruk, kellel pole mingeid jõuvarusid. Otsekui vihaga sai ta aru, et nüüd oli tal lõpuks käes midagi, mille eest ta võiks surra, miski, mille tooruses oli tiivuline teade, mis läbistas teda teadvuse põhjani. Isegi pimedas tundis ta end punastavat. See oli absurdne. Armastada oli absurdne, nagu oleks keegi ta kaminasimsilt maha virutanud.„Mountolive“ on kolmas raamat Lawrence Durrelli neljaosalisest romaanist „Aleksandria kvartett“. Osa kannab selle peategelase, Egiptuse suursaadiku David Mountolive’i nime, nii nagu kõik teisedki osad kannavad selle tegelaste nimesid: „Justine“, „Balthazar“ ja „Clea“.Kolmas osa erineb teistest selle poolest, et siin ei ole minategelane Aleksandrias elav inglise keele õpetaja ja kirjanik Darley, kes jutustab lugu esimeses, teises ja neljandas köites. Kolmandas osas, mille tegevus toimub 1930. aastate Aleksandrias, räägib lugu jutustaja hääl. Igas järgnevas osas selguvad varasemate sündmuste põhjused. Selliste kompositsioonivõtetega meelitab autor lugejat kätte võtma romaani iga järgmist osa, sest avades tegevustiku tagaplaane järk-järgult saab lugejagi aimu asjadest, mida varasemates osades pole selgitatud.Lawrence Durrell (1912‒1990) on 20. sajandi menukamaid Briti kirjanikke, matkamees Gerald Durrelli vanem vend. „Aleksandri kvarteti“ esimene raamat „Justine“ ilmus eesti 2016., teine osa „Balthasar“ 2017. aastal.

Edukal ärimehel Leho Kuuslal näib kõik olevat omal kohal – ta on suutnud rajada hästitöötava ettevõtte, tal on piltilus naine ja üheteistaastane teadmishimuline poeg. Tundub, et täiuslikuks perekonnaõnneks puudub vaid korralik eramu, tõeline kodumaja, sest Kuuslad asuvad seni tavalise korruselamu kolmetoalises korteris.

Leelo Kassikäpa ainult täiskasvanutele mõeldud kogumik „Pikantsed jutukesed” koosneb kahekümnest erootilise alatooniga lookesest, mis on kohati väga üksikasjaliku seksistseeni kirjeldusega vürtsitatud. Siiski ei kohta me rõvedaid väljendeid, vaid naiselikult pehmes kõnepruugis kaasahaaravaid ladusaid lookesi, mille kohta naissoost lugeja avaldas arvamust, et üht rida lugedes haaravad silmad juba kiiresti järgmist. Meessoost lugeja arvamusel on neid lugusid võimatu lugeda, ilma et nad sind „käima tõmbaks”. Sellisel juhul on need lookesed meie madala iibe korral igati teretulnud vaheldus välismaistele pornosaitidele, mida, olgem ausad, mõned mehed suure andumusega vaatavad.… Mees ei andnud talle aega pikalt mõelda. Asus kohe energiliselt tegutsema, tema nõudlikud käed kobasid naise ihu ja liikusid sihikindlalt allapoole – keelatud tsooni. Katre ei suutnud enam tõrkuda, ühtegi mõtet ei olnud peas. Kindlasti oli selles omajagu süüd joodud veinil. Mõistus oli tema keha reetnud ja ürgsele kutsele valla jätnud. Seda olukorda mees nüüd kiiresti kasutaski. Tema käsi liikus mööda naise paljast säärt ülespoole … siis veel kõrgemale … lõpuks ei olnudki enam kuhugi liikuda ja selles kohas tundis mehe käsi, et naine on tema jaoks täiesti valmis. Seejärel pani mees oma teise käe naise alaseljale ja sealt edasi aluspükste ääre alla, paljale ihule. Peatus hetkeks kõhklevalt, justkui luba küsides …

Ühele poolatarile. Orjastatud maa tütar, ingel armastuse poolest, deemon fantaasia poolest, laps usu poolest, vanake kogemuste poolest, mees mõistuse poolest, naine südame poolest, hiiglane lootuste poolest, ema kannatuste poolest ja poeet unelmate poolest – sulle, kes sa pealegi oled Ilu ise, pühendan selle teose, kus su armastus ja fantaasia, su usk, su kogemused, su kannatused, su lootused ja su unelmad on otsekui lõimed, millest valmistatud kude pole siiski nii hiilgav kui su hinges peituv poeesia, mille sära, elustades su nägu, on sind imetlevale inimesele seesama, mis teadlasele on kadunud keele kirjamärgid. De Balzac.