Книги, похожие на «Grupp autoreid, Ants Rulli – kirurgia professor»

Hugo Chavez oli fenomen. Teda on võrreldud Napoleoni, Nasseri, Peroni, Castroga, aga tegelikult pole keegi neist nagu Chavez. Ta valiti demokraatlikult, valitses nagu monarh ning tekitas ühtviisi imetlust ja põlgust. Kuidas õnnestus tol autokraadil ära võluda mitte ainult terve rahvas vaid ka suur osa maailma avalikkusest? Kuidas suutis ta inimesed nagu käsu peale naerma või nutma või maruliselt aplodeerima panna? Ja kuidas õnnestus Chavezil võimule jääda hoolimata sellest, et Venezuela tema käe all kokku varises? Kui ta 1999. aastal võimule tõusis, lubas ta demokraatlikku revolutsiooni, mis pidi tema kodumaad tundmatuseni muutma. Nii Venezuelas kui mujal Ladina-Ameerikas muutuski karismaatiline Chavez vaeste lootuse ja vabaduse sümboliks. Tegelikkuses aga läks riik presidendi raudsesse haardesse, valitsuse poliitilised vastaseid vangistati või saadeti riigist välja, samal ajal semutseti kõigi maailma diktaatoritega alates Castrost lõpetades Ahmadinedžadiga. Tulusa naftaäri riigistamise taustal varisesid kokku avalikud teenused ja lakkas olemast kesklass… Seda kõike saatmas Chavezi lõputud ülesastumised meedias, näiteks alatasa eetris olevas telesaates “Alo Presidente!”.

Oma elu pöördepunkti jõudnud mehed ei kipu end tavaliselt avama. Ennast avanud mees on nõrk ja haavatav ‒ nõnda mõtleb suurem osa mehi. Nii jäävadki meeste sisemised võitlused vaid nende endi ja paari väga lähedase inimese teada. Kuid Võrno on otsustanud sellest ringist välja murda, ja tema raamat väärib juba ainuüksi seepärast lugemist. Taktitunne ja diplomaatiline kõnepruuk on kõrvale jäetud ning lugejal on harukordne võimalus lasta endale asju otse näkku öelda. Kas ta öelduga nõustub või mitte, see on juba tema otsustada.Raamatu teine ja võib-olla hoopis suurem väärtus seisneb aga muus. Eestist on viimase 25 aasta jooksul käinud sõjalistel missioonidel üle 3500 mehe ja naise. Nende tegemisi on avalikkuse ette toodud palju, kuid nende tundeid, mis missioonidel olemisega kaasnevad, suhtedraamasid, siseheitlusi ja omavahelisi keerulisi suhteid, mida põhjustab pikka aega kestev suletud süsteemis viibimine – peaaegu üldse mitte. Võrno raamatuga saab see suur tühimik täidetud. Kui julged, saa osa sellest energiavoost, mis Võrnost hoovab! Head lugemist!

Soomepoiss Hans Karro jutustab raamatus oma seiklusrikkast elust, nõukogude ajal kulaklikuks kuulutatud kodutalust Palgimäest ja selle elanike saatusest ning eesti rahva kannatustest 20. sajandi sõdade ja okupatsioonide aastail.

„Kodu kõikjal kaasas“ sisaldab Ain Kaalep reisimälestusi alustades elust Soome allohvitserikoolis ning lõpetades kultuurireisidega Leetu, Armeeniasse, Aserbaidžaani, Jugoslaaviasse, Usbekistani, Tšehhoslovakkiasse, Tadžikistani, Venemaale, Saksamaale, Kuubasse ja muidugi Georgiasse. Mõned tekstid viivad lugeja võõrastesse maadesse ja kultuuridesse kaudsemaid radu pidi; näiteks Prantsusmaad kirjeldab Kaalep eelkõige Charles Baudelaire’i loomingu kaudu. Kõik lood on tihedalt läbi põimitud meenutustega kaasaegsetest kultuuritegelastest, võõrriigi võimust ja selle mõjust kultuurile ning eri maade ja rahvaste kirjandusest ja selle tõlkimisest.

Minu sees elab rändaja. Armastan teed. Mõlemal kujul. Seda, mis jalgade all kulub, ja seda, mis tassi sees hinge soojendab. Läksin ühel õhtul töölt koju ja rääkisin teismelisele tütrele vaimustusega oma suurepärasest mõttest minna Hispaania palverännakurajale. Leppisime kokku, et läheme koos ja kirjutame koos.See lugu on minu elu läbi kahe kõige olulisema suhte – minu suhe emaga ja minu suhe tütrega. Mu ema on geenius. Kui suur õde alles väike oli ja kõndides kukkus, ütles ema talle: „Tule siia, ma tõstan su üles.“Samal ajal on see meie aja lugu. See on osa seitsmekümnendatel sündinud põlvkonna kirjutamata loost.Armastust on mitut moodi. Selles raamatus on kaks armastuslugu.Kätlin KaldmaaKui ma poleks emaga caminol käinud, ei oleks ma kunagi teadnud, et tegelikult on ta nagu koerakutsikas, kes hommikuti iga hinna eest õue tahab minna.Hanneleele Kaldmaa