Книги, похожие на «Anton Tšehhov, Haigushoog»

On aasta 1944, sakslased okupeerivad endiselt kogu Norrat, kuid juba paistab sõja paratamatu lõpp. Ingrid on taas oma isakodus, Barrøy kaljusaarel, paraku täiesti üksi. Ta püüab korraldada oma elu talve künnisel, käib merel kala nõudmas, heitleb iseenda ja oma mälestustega. Ühel päeval saadab meri saareranda mitu ohvrit, kes on pärit merel põhja lastud Saksa laevalt, aga ka pooloimetu mehe, kelle Ingrid elule toibutab. Mõne intensiivse nädala jooksul elab ta läbi eriskummalise armuloo. Mees lahkub peagi, ent Ingridile jääb temast laps, mis mõjub naisele algul ootamatuna, kuid hiljem tõelise õnnistusena. Seda enam, et üheaegselt lapse sünniga lõpeb sõda ja saarele tulevad tagasi need, kes sinna on varem kuulunud – ning elu võib edasi minna.Romaan on põhjamaiselt karge, sündmusterohke, seda iseloomustab omapärane keelekasutus, kujundirikkus. See on loetav ka iseseisvana, kuid mõnede sündmuste ja Ingridi mõttekäikude mõistmiseks on hea taas kätte võtta „Nähtamatud”. ROY JACOBSEN (snd 1954) on tunnustatud Norra kirjanik, kelle teoseid on tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde, seejuures on temalt eesti keeles ilmunud romaanid „Imelaps” (2010) ja „Nähtamatud” (2014). Käesolev romaan „Valge laam”, mis valmis 2015. aastal, sai autori kodumaal sooja vastuvõtu osaliseks ja tõusis raamatumüügi edetabelite tippu. „Valge laam” on otsene järg romaanile „Nähtamatud”.

Ilona teadis, mida tähendab üksindus. Ta teadis, mis tunne on olla näljane, julmalt koheldud ja kaitsetu. Kuid nüüd läheb Ilona koju. Kõik pagenduses oleku viletsused jäävad seljataha. Ta läheb tagasi Dabrozkasse, väikesesse kuningriiki, mille trooni ta ühel päeval pärib. Ilona naasmist saadab võidurõõm – tema uhke ja sõltumatu rahvas vajab oma printsessi. Ilona on Dabrozka viimane lootus.Vaid tema üksi võib päästa kuningriigi alistamisest, kui abiellub mehega, kes teda põlgab. Mehega, kellesse Ilona juba meeletult armunud on.

Leedi Safina Wick on sunnitud tütarlastekoolist Firenzes tagasi pöörduma varem, kui arvas. See korraldus tuleb ta kasuemalt, krahvinna Sedgewickilt, ja Safina loomulikult täidab selle, sest tegelikult ongi ta liiga vana, et kooli edasi jääda. Kui ta aga jõuab Doverisse, kus loodab eest leida oma isa teda ootamas, siis on seal hoopis kuller, kes viib ta mingisse imelikku postijaama kasuema juurde. Seal teatatakse Safinale, et ta peab abielluma Dallwyni hertsogiga, keda ta pole kunagi varem näinud. Krahvinna tahab kätte maksta hertsogile, kes oli ta pärast lühikest armulugu ühe teise iluduse pärast maha jätnud. Safina on sunnitud õela ähvarduse tõttu, et ta suletakse vaimuhaiglasse, tegema, mida kasuema tahab.

Midagi mõtlemata, lihtsalt sellepärast, et hirm juhtunu pärast polnud veel kadunud, jooksis Samala hertsogi poole ja surus ennast tema vastu."Sa… oled terve!" Ta käed sirutusid hertsogi kaela ümber ja kui mees ta embusse võttis, hoidis ta mehest kramplikult kinni. Mees vaatas alla tema peale, naise silmad olid pisaratest udused, huuled värisesid, ja mees mõtles, et mitte keegi ei saa olla armsam. Seejärel katsid ta huuled naise suu. Hetke ei suutnud Samala uskuda, et see on tõsi.Siis tundis ta, et kindlasti on ta surnud ja mees on ta kandnud taevasse, kus on ainult lilled ja muusika ja armastus.

Barbara Cartlandi järjekordne jutustus räägib noorest ja impulsiivsest tütarlapsest, kelle seiklusjanu tirib teda Napoleoni-aegse Prantsusmaa ohukeeristesse ja abiellu mehega, keda ta peaaegu ei tunnegi.