Книги, похожие на «A. M. Homes, Antagu meile andeks. Sari "Moodne aeg"»

Üks väike säde võib muuta kõike!Ma tõusen üha kõrgemale ning tunnen, kuidas kiik hakkab nagisema.„Ole ettevaatlik!” ütleb ta.„Miks?” Ma ei mõtle ettevaatlikkusele. Ma mõtlen viimasele tõukele, lahtilaskmisele, lendamisele ja kukkumisele.„Sul ei ole lubatud surra ilma minuta,” sosistab ta.Füüsikanohik Aysel ning populaarne ja nägus poiss Roman on teineteisele võõrad, kuni nad satuvad kokku täiesti mõeldamatul kombel. Kuu aja pärast kavatsevad nad sooritada enesetapu – koos.Tähtaja lähenedes hakkab nende vahele midagi siginema – tunne, mida Aysel ei oleks eales osanud oodata. Paistab, et kõigest hoolimata võib leiduda siiski midagi, mille nimel edasi elada – kuid kas Aysel on vajunud juba nii sügavale, et tagasiteed enam ei ole?„Kineetiline, ilus ja ootamatult elujaatav.” Chris Lynch, raamatu „Inexcusable” autor.„Minu süda ja teised mustad augud” on noortekirjanduse uue põneva hääle imeline debüütromaan – kohustuslik lugemine John Greeni ja Stephen Chbosky austajatele.Kartmatu, tabusid purustav debüütromaan, tundlik ja aus, maitsestatud ohtra musta huumoriga. – Gavin Extence, “Maailm Alex Woodsi vastu” autorÜlimalt aus lugu armastuse jõust ja tüdrukust, kelle kinnisideeks on oma enese surma sepitsemine. – Teen VogueJulge ja elevust tekitav debüüt, mis võtab ette rasked teemad, kuid teeb seda targalt, kaastundlikult ja usutavalt, tõelise noorte inimese häälega. – Daily MailMeie sõnad võivad inimestele mõjuda moel, mida me ettegi ei kujuta. Ma soovitan seda raamatut lugeda igal teismelise, sest see on huvitav, kaasa haarav ning – mis kõige olulisem – imeliselt hästi kirjutatud. – The Guardian, Children’s Book Review

Öine vaikus on kui kõiksus – pinev, lõputa. Iga hetk on oodata hekis rabistamist, kerget prõksatust, kui õrnad raod Maisie kräbedate käppade all murduvad. Aga praegu valitseb vaikus. Ta otsustab mitte muretseda, kohendab kotti õlal, hõikab uuesti ja jätkab mööda tuttavat konarlikku tänavat oma teed.Selja taga välgatavad autotuled ehmatavad teda, nagu tungiksid need isiklikku hetke. Auto on tuttav. Ta lehvitab, heites asfaldile varju, millel on ebaloomulikult pikad käed.Ta kiirendab sammu jooksuks, eespool on möödasõidutasku, nad saavad seal peatuda ja rääkida. Aga jooksmine on auto tähelepanu köitnud, ja ta tunneb, justkui oleksid tema seljale suunatud autotuled kantud elajalikust raevust nagu klaasistunud pilguga transis metsloomal, kel sõõrmeis saagi lõhn.Alice Marlowe’d, St Catherine’i haigla ülemõde, on liigutatud noore naise ilust, haprusest ja haavatavusest. Ja siis avastab Alice, et tema hoolde usaldatud patsient varjab suurt saladust. Psühholoogiline põnevik, Emily Elgari esikromaan, heidab loole valgust mitmest vaatepunktist.

Tom ja Karin ootavad oma esimest last, kui Karin äkki haigestub ja haiglasse satub. Laps aidatakse keisrilõikega ilmale. Nagu painajalikus unenäos jookseb Tom haigla all kulgevate tunnelite kaudu intensiivraviosakonna ja vastsündinute osakonna vahet – elu ja surma vahet.Ta naaseb koju lapsega, aga ilma Karinita, ootamatust kaotusest vapustatuna. Mõni kuu hiljem sureb ka Tomi isa, kellega pojal on kogu elu olnud keerulised suhted.„Igal hetkel oleme veel elus” on valus ja ilus lugu armastusest ja surmast, isadusest ja hetkhaaval elatavast elust. Ka siis, kui pinev olevikulugu surmast võtab tempo maha, rändab ajas tagasi ja hakkab kokku panema mosaiikpilti Tomi ja Karini ühisest elust, säilib terav reaalajatunne. Tasapisi hakkab lugeja aru saama, kuidas Tomi ja Karini armastus välja kujunes, ja mõistab, et see lugu ei räägi ainult vapustusest ja leinast, vaid eelkõige räägib see elust.Malmquisti keel on täpne, ta hoidub ülespuhutud väljenditest. Teose muudab eriti haaravaks autori oskus kasutada kirjutades osavalt tempomuutust, tormates kord raevuka hooga ning siis peatudes ja kirjeldada mingit väikest, kuid olulist detaili. Ta teeb seda tasakaalustatult, oma isikupärases rütmis, hoides lugejat haardes, kuni viimane lehekülg on loetud, ega lase ka siis päriselt lahti. See lugu jääb väga kauaks meelde.Tom Malmquist (snd 1978) on luuletaja ja muusik. Rahvusvaheliselt menukas autobiograafiline romaan „Igal hetkel oleme veel elus” on tema esimene proosateos, mis pälvis Rootsis Dagens Nyheteri kultuuriauhinna ja Karin Boye kirjandusauhinna ning kandideeris 2016. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale.

Käesoleva romaaniga lõpetab autor autobiograafilisel materjalil põhineva romaanide seeria, mis koosneb kokku seitsmest raamatust. Need on «Äravalitu» 1. ja 2. raamat, mis moodustavad telije, millega suuremal või vähemal määral põimuvad «Kaksikelu» ja «Lummetallatud rada». Romaanid «Majad jõe ääres» ja «Elutöö» jutustavad vagurast ja hellikust poisijõnglasest, tema kujunemisest ebakindlaks ja tuge otsivaks nooreks meheks ning lapslike illusioonide purunemisest. «Kaldaliiva» jätkab seda teemat juba kogenud mehe silmade läbi, kes lõpuks jõuab äratundmisele, et igal inimesel on õigus valida oma tee ja et saatus aitab ainult julgeid. Kokkuvõttes moodustab nendest raamatutest ülevaade ühe eestimaise suguvõsa käekäigust 20. sajandil. Aga kõigepealt räägib see tõepõhine raamat Saatusest, tema kummalistest keerdkäikudest. Uskugem Saatust, aga ärgem jätkem kõike tema hooleks!

Rangelt turvatud rikaste asumis leiab koduabiline mõjuka töösturi surnukeha. Järgneb veel rida justkui juhuslikke surmasid – kõik omamoodi ootuspärased lõpud ohvrite elumustris… Endise armukese palvel satub päevalehele mõrvade tagamaid kajastama menukas kirjanik Nurit Iscar, kes on saanud hüüdnime seksika ja isepäise multifilmikangelase Betty Boopi järgi. Koos Nuritiga hakkavad mõistatuste jälgi ajama ametist taandatud staažikas ajalehereporter Jaime Brena ja nimetu noormees päevalehe krimirubriigist.Lisaks põnevusele pakub Argentiina krimikirjanduse kuningannaks tituleeritud Claudia Piñeiro suurepärast sissevaadet kaasaegsesse Argentiina ühiskonda. Piñeiro on klassikute Borgese ja Cortázari järel tõlgituim Argentiina autor.