Книги, похожие на «Anna Haava, Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest»

MIKS MA SEDA TEGIN? Tõepoolest, miks? Kas ma tõesti arvasin, et keegi tahab üksipulgi teada, kuidas ma oma elukest elanud olen?Esialgu ei arvanud. Aga kui ma hakkasin ajaviiteks Facebookis kirjutama, esmalt sellest, mida ma olin lugenud või mida ma miskist asjast arvan, hiljem aga ka omaenda meenutusi ammustest aegadest, siis hakkasid inimesed kommentaarides küsima, miks ma oma mälestusi raamatusse ei vormi. Et nad tahaksid kangesti neid lugeda ning mõni väitis isegi, et ta oleks valmis sellise raamatu endale ostma. Algul ma ei võtnud seda tõsiselt, aga kui küsijatest sai juba väiksemat sorti koor ja kirjastajadki hakkasid uurima, kas nad võiksid seda olematut raamatut avaldama asuda, siis mõtlesin, et tõepoolest, miks mitte!Aeg on kopp maasse lüüa ja mõned lahedamad lood aegade hämarusest välja kaevata. Sest olgem ausad, pulli on ikka saanud, ja miks mitte seda üheskoos meenutada!OLAV OSOLIN

Kes tutvustaks Eestit maailmale?Üks erakordne tutvustaja, 90-aastane preester Vello Salo, on „ajanud eesti asja“ kümnel maal. 18-aastase soomepoisi võt-sid sakslased sõjavangina kaasa ja saatsid Sileesia rindele, kust sattus „Tšehhi põrgusse“ ja lõpuks Rooma. Seal kirjutas entsüklopeediates, toimetas Vatikani Raadio eestikeelseid saateid, koostas luuleantoloogia Poeti Estoni, korraldas luuleõhtuid ning rajas kirjastuse Maarjamaa. Edasi viis elutee Jeruusalema, Mosuli ja Stockholmi kaudu Torontosse, kus aitas kaasa Eesti õppetooli rajamisele, trükkis ingliskeelse antoloogia Ilomaile, osales Metsaülikooli arutelus globaalse eestluse teemal ja toimetas ajakirja Aja Kiri. Kodumaale pääsedes andis välja ülevaate Valge Raamat okupatsioonide põhjustatud kaotustest.Käesolev lühiülevaade sellest keerulisest eluteest pakub lisaks hulga ajaloolisi fotosid ja dokumente ning juhatab asjahuvilistele kätte täiendavat andmestikku, eriti soomepoiste ja E.V. kaadriohvitseride saatuse kohta.„Saagem inimesteks – siis võime kasvõi eestlasteks hakata“, soovitab isa Vello.

Julge ja sügavalt isiklik raamat muutunud peresuhetest, väärtushinnangutest ja vanavanemaks olemisest nüüdsel ajal, kui vahemaad on muutunud pikemaks – nii otseses kui ka kaudses mõttes. Autor lahkab teemat isiklikele kogemustele tuginedes. Tema elab Soomes, lapselapsed Amelia ja Jacob aga Ameerikas, kus elab ka nende teine vanaema. Autor mõtiskleb, et lapselapsi on tore saada, lapselaps on tore olla, aga mitte ainult ja mitte alati, eriti kui oma osa mängib ka see, et mustrisse kuuluvad ämm ja minia teisel pool ookeani. Armukadedus, eraldatus, kõrvalejäetus on tunded, millega tuleb iga päev silmitsi seista.Kirjutades mõistab autor, et temal on tarvis tugevaid juuri ja kohta, kuhu kuuluda. Taust ja juured on need, mida ta soovib edasi anda ka oma lapselastele. Nendest kirjutamine oli talle üks võimalus neid alles hoida ja endale lähemale tuua.Raamat on terane pilguheit tänapäeva maailma, kus lapselapsed kasvavad tihtipeale mitme kultuuri ja perekonna ristumiskohal, ning pakub mõtteainet, kuidas muutunud inimsuhetes toime tulla.MERETE MAZZARELLA (snd 1945) on soomerootsi kirjanik, kolumnist ja kirjanduskriitik, Põhjamaade kirjanduse emeriitprofessor. Lisaks teadusartiklitele on ta avaldanud menukaid mälestusi, esseekogumikke ja kaks romaani.

Johannes Käis (1885-1950) oli Eesti 1920.-1930. aastate silmapaistvam pedagoog, siinse kooliuuendusliku pedagoogilise mõtte arendaja, kooliuuendusliikumise tegelik juht ning võitleja demokraatliku koolikorralduse eest. Käesolevasse valimikku on koondatud J. Käisi töid kooliuuenduse põhimõtteliste ja hariduspoliitika küsimuste kohta, toonitades Võru Õpetajate Seminari erilist tähtsust autori eluloos. Välditud on puhtmetoodilisi ainejuhendeid, seetõttu on osa töid esitatud kärbitult.