Книги, похожие на «Ann O´Loughlin, Kohtuniku naine»

Emata kasvanud Annie Colwater usub, et ainus võimalus elus edasi jõuda on olla ideaalne naine ja ema. Perekonna nimel on ta matnud omaenese loomeimpulsid, emotsionaalsed vajadused ja unistused, kaotanud ühe väga olulise osa endast. Kui tema tütar Natalie Euroopasse õppima sõidab ja abikaasa teatab, et armastab teist, nooremat naist, kaob Annie’l täielikult pind jalge alt. Sügavalt vapustatud, otsib ta pelgupaika isakodus, väikeses linnakeses, kus ta üles kasvas. Seal kohtab ta hiljuti lesestunud koolipõlve armsamat Nick Delacroix’d, kes ei suuda kuidagi toime tulla oma vaikiva, hingelise trauma üle elanud tütrega. Kolmekesi koos hakkavad nad tasapisi minevikuhaavadest tervenema, uuesti leidma seda, mis tundus jäädavalt kadunud. Aga just siis, kui Annie mõistab, et tal on tekkinud uus võimalus õnneks, purustab ootamatu elupööre kõik ta lootused. Ta seisab raske valiku ees: kas ta suudab olla oma elu peakangelane?

Selleks, et astuda pärimisõigustesse, tuleb Viola Parkeril sõita linna, millega seotud mälestused tahaks ta igaveseks oma mälust kustutada. Violal on vaid üks eesmärk – lõpetada võimalikult ruttu kõik pärandusega seotud asjaajamised ja pöörduda koju tagasi. Ja kõige vähem kuulub ta plaanidesse armuromaan mehega, kel on ohtliku tegelase reputatsioon ning kellega on parem mitte naljatada.

Lugesin selle raamatu läbi. No ja mis ma oskan kosta. No ei tea kohe. Mõni lugu oli nagu natuke naljakas. Mõni ajas päris kõvasti naerma. Mõni lugu kippus väheke ropuks kätte, aga tuleb tunnistada, et jäi siiski elulisuse piiridesse. Üks lugu pani kaasa noogutama ja imestama, et kuidas ma küll ise sellistele praktilistele mõtetele pole tulnud. Päris mitmes kohas üllatusin, et muidu väga tõepärases loos astuti ainult tilluke sammuke reaalsuse piirist üle ning tulemus kohutas. Aga võib-olla on minu piirid lihtsalt kitsamad kui autoril? Kummaline on ka see, et autor minu nime kasutab. Algul olin pahane. Siis aga lõin käega – las kasutab, kui tahab. Ei viitsi nii tühiste asjade peale pahandada. Eks ma mõistan ka, et autori sooviks on palju raamatuid müüa. Ja kena pseudonüüm aitab ju sellele ainult kaasa. Pealegi on mu nimi väga huvitav. Ütleksin isegi, intrigeeriv: Lõuna-Eestist pärit vana perekonnanimi ja selle ees saksidelt laenatud eesnimi. Hakka või ise kirjutama. Armin Kõomägi

Madison, Rachel, Barbara ja Melinda on juba nooruspäevist alates veetnud ühe augustinädala koos, puhates eri paigus ookeani ääres. Nad kutsuvad end augustitüdrukuteks. Pärast Melinda traagilist hukkumist see tore traditsioon soikub, neljas augustitüdruk on ju puudu. Aastaid hiljem, kui seltskonnaga liitub naistele vanuselt tütreks sobiv Baby, saadakse taas kokku, et veeta kaks augustinädalat metsikul saarel. Baby on aga siiski paarkümmend aastat noorem kui vana sõpruskond ning vahepealsed aastad on jätnud oma jälje ka teistele …