Книги, похожие на «Katja Kettu, Ämmaemand»

Sinavormis lühiromaan „Kahtlased kujud öises rongis“ põimib argised tähelepanekud unenäoliste kogemustega. Oma teekonnal rongiga läbi Euroopa linnade ja Aasia avaruste puutub „sina“ kokku terve rea iseäralike tegelastega: konduktorite ja konterbandistide, professorite ja prostituutide, näitlejate ja jumalatega. Need ette kavatsemata kohtumised sunnivad peategelast pidevalt ümber hindama oma suhet ümbritsevaga ja koguni iseendaga.

Andrei Ivanov on tuntud ja tunnustatud romaanikirjanik.Tema koduks on proosa suurvormid, kus ta naudib täielikkuvabadust ning loob uusi maailmu. Selle tunnistuseks on näiteksromaanid „Hanumaniteekond Lollandile” (2012), „Harbini ööliblikad” (2014) ja „Isevärkikalmistu asukad” (2019).Siinne raamat tutvustab Andrei Ivanovi loomingulise natuuri neidkülgi, mis seni on kippunud varju jääma: ta on väljapeetud stiiliganovellikirjanik ja sügavalt mõtlev esseist.Andrei Ivanovi lühiproosa kõneleb tundlikest rännakutest Taani ja Saksamaale,Pariisi ja iseendasse. Tema esseed peavad kahekõnet tänapäevamaailmakirjandusega (Ljudmila Ulitskaja, Kazuo Ishiguro, LászlóKrasznahorkai, Péter Nádas) ning on täis elegantseid mõttearendusi jasähvatusi.

Rublaaja lõpu segaduses juhtus kummalisi asju. Olukorras, kus miski ei olnud kindel, valuutakursid käisid ettearvamatuid radu, pangandus oli lapsekingades ja mingisugusest majandusest ei saanud rääkidagi, võis leidlik inimene väikese õnne toetusel väga kiiresti rikkaks saada. Aga mis siis, kui see inimene oli parandamatu unistaja ning õnne asemele astus kellegi teise eksitus? Siis hakati väikelinna ehitama rahvusvahelise haardega filmistuudiot ja endale nii-öelda eluajal ausammast püstitama.

Murray Leinsteri Hugo-auhinna võitnud jutustus «Uurimismeeskond» peaks kogumiku «Lilled Algernonile» vahendusel kõigile eesti ulmehuvilistele hästi teada olema. Kes ei mäletaks Kodiaki karusid Haputaigna Charley’t, Sitka Pete’i, Faro Nelli ja Kullatükki ning nende seiklusi Loren II kolooniaplaneedil. Vähem on teada, et Murray Leinster kirjutas neli üsna sarnase skeemiga ajakirjajuttu kokku raamatuks, mida ühendas Kolooniate Inspektsiooni vaneminspektori Bordmani tegelaskuju («Uurimismeeskonna» eestikeelses variandis Roane, kuna omal ajal tõlgiti ära just ajakirjaversioon), kelle tööülesanded viivad ta neljale väga erineva kliimaga kolooniaplaneedile erinevaid probleeme lahendama.

Küllap tahaks iga inimene, et elu kulgeks rahulikus rütmis, ilma järskude kurvide ja muutusteta. Paraku alati ja kõigil see ei õnnestu – ja tavaliselt just mingi elumuutuse korral rändab mõte kõigepealt minevikku, tuues sealt esile palju niisugust, mis juba ajalukku peaks kuuluma. Olev ja Ervin olid noorpõlves töökaaslased ja lahutamatud sõbrad, aga nende eluteed hakkasid ühtäkki mitmeti erinevalt kulgema. Mehed jäid teineteisele võõraks, kuni aastakümnete pärast ootamatult kohtusid – mõlemad juba teist korda abielus ja täiesti erinevat elu elanud. See kohtumine tõi jällegi mõlemale põhjuse minevikku meenutada, möödunu üle järelemõelda ja nentida, et elu on olnud hallivõitu, aga ometi ka huvitavalt kirjulaiguline nagu Olevi koerake Muki, kelle mees on endale vanaduspäevil seltsiliseks võtnud. Nende elust läbi käinud naised ja suhted nendega on üks teemasid, millest kumbki meestest üle ega ümber ei saa – isegi siis mitte, kui juba paarkümmend aastat pensionil oldud.Sisust sõltuvalt on romaan omalaadse hakitud kompositsiooniga, mis on ajaliselt mitte-kronoloogiliselt ritta lükitud.