Книги, похожие на «Armin Kõomägi, Amatöör»

Eduard Vilde 1887. aastal kirjutatud naljajutt.

„Hundirada” on lugu sellest, kuivõrd juhib meie elukulgu päritolu ja kui vaba on inimene ise oma elu üle otsustama. Paari aasta eest leseks jäänud Teppo on saanud talviseks ajaks tööotsa järve saarel. Ühel päeval haagib end Teppole sappa bravuurikas naine koos väikese lapsega. Üle öö muutunud ilmaolud on järgmiseks hommikuks tagasitee külla ära lõiganud ja Teppo on saanud endale vastu tahtmist uue perekonna. Kui naine ühel ööl kaob, jääb võõras veidralt tõsiste silmadega Sasha Teppo hooleks.Mida vanemaks Sasha saab, seda enam kerkivad üles küsimused tema päritolu kohta: kes ta on, kus on ta juured ja kes oli ta ema, see kummaline naine, kelles pulbitses ühteaegu nii meeletu elutahe kui ka raevukas enesehävituslikkus. Kui välja ilmub Gregor, ema kunagine kallim ja sõber, hakkab Sasha üha enam aimama, kuivõrd eriskummalist päritolu ta tegelikult on. Katrin Johanson (snd 1972) on lõpetanud Viljandi Kultuurikolledži näitekunsti erialal, töötanud õpetaja ja ajakirjanikuna ning illustreerinud raamatuid, praegu töötab ta inglise keele õpetajana. „Hundi¬rada” on Katrin Johansoni kolmas romaan. Kirjastuses Varrak on varem ilmunud tema romaanid „Läbikäidavad toad” (2015) ja „Atlantis abajas” (2016).

Elu 2000. aastate alguse Tartu politseis kulgeb pealtnäha sama rahulikult kui elu Tartu linnas. Tegelikkuses aga on politseis käimas halastamatu võimuvõitlus. Sisepinged ja ebaterve konkurents kriminaalpolitsei erinevate üksuste vahel on väljunud kontrolli alt. Juhid on jõuetud probleemi lahendama ja on valinud jaanalinnumeetodi.Selle võitluse peategelaseks on noor narkokuritegude talituse juht Raul Jarin, kelle elu võtab ühel hetkel kõige ootamatuma pöörde.Väljamõeldud sündmuste ja tegelastega romaani idee pärineb tegelikult aset leidnud juhtumist. Autor on ka ise töötanud Tartu kriminaalpolitseis, mistõttu raamatulehekülgedel on aimatavaid sündmusi ja tegelasi, kes võivad hea kujutlusvõime korral tahes-tahtmata kedagi või midagi meenutada. Tõeste ja väljamõeldud sündmustega mängides ja nende piire kombates ning hägustades oli autori eesmärk kirjutada eelkõige lugu, mida oleks nauditav lugeda. Pinget lisavad varasemalt vähe kajastatud kriminaalpolitsei siseelu ja vanglakambrites toimuva kirjeldused. Sõprus pannakse siin proovile väga ekstravagantsetes oludes. Loomulikult ei puudu ka meie igapäevaelule nii omased ja kahjuks tavalised nähtused, nagu reetmine, omakasupüüdlikkus, kahjurõõm.

Tuledes särav ja lumelt peegelduv jõuluootus toob Kolme Kuuse külla Kanadas seekord rohkesti kutsumata külalisi, nende seas vikatimehe ja mitme eriala kriminaliste. Kui selgub, et terves kogukonnas ei leidu eriti kedagi, kes poleks hiljuti küla õuduste majja kolinud daami vihanud, tuleb Armand Gamache’il kindlaks teha, kes külatäie vihkajate seast on päriselt mõrvar … või mõrvarid. Mõrvu on peagi mitu, nende uurimisel joonistuvad välja keerukad seosed tegelaste mineviku ja oleviku, kujutluste ja tõelisuse, kunsti ja esoteerika vahel.Raadioajakirjanik Louise Penny oli 18 aastat töötanud Kanada rahvusringhäälingus, kui otsustas proovida kätt kirjanikuna. Kuna kohe esimest, 2005. aastal ilmunud kriminaalromaani „Still Life” (eesti k „Vaikelu”, 2009) tabas auhinnasadu, usaldas autor peategelase peainspektor Armand Gamache’i üha uusi mõrvajuhtumeid lahendama. „Tappev külm” on sarjas seni ilmunud viieteistkümnest romaanist teine.