Книги, похожие на «Jüri Parijõgi, Alutaguse metsades»

Markii suudles neiut meisterlikult ja kirglikult."Homme," ütles ta, «viin ma teid oma maamajja. Seal olete te kaitstud ja mitte keegi ei sa teid enam solvata ega rünnata.» Aramintale tundus, nagu oleks jäine käsi tema südame ümbert kinni võtnud ja seda aeglaselt pigistanud. Hoolimata noorusest ja kogenematusest mõistis ta täielikult markii sõnade tähendust. «Kas te… palute mind…» alustas ta lauset, kuid ei suutnud lõpetada. «Ma pakun teile oma kaitset, Araminta. Te saate minu omaks ja me saame koos väga õnnelikuks.» alulise teadmisega, et markii soovis teda vaid oma armukeseks, põgenes Araminta häbistatult aiast.

Eesti tulevik pärast Sosnovõi Bori tuumaelektrijaama õnnetust. Ida- ja Lääne-Virumaa on saastunud ja muutunud inimestele elamiskõlbmatuks. Ümbritsevad maakonnad ägavad katastroofipiirkonnast põgenenute massi all, kellele lisanduvad Vene-Hiina sõja järel Eestisse pakku tulnud hiina ja vene immigrandid. Tumedais toonides maailmas otsib üksik häkker oma kadunud armsamat ning ehkki ta leiab sellel teel sõpru, kes teda toetavad, sõpru, kes on tema suhtes ükskõiksed, ja sõpru, keda ta ei kannata silmaotsaski, on mehe peamisteks abimeesteks šokker ja killuke musta huumorit.

„Peraküla” on Soome kirjaniku Tommi Kinnuse (1973) teine romaan, mis koosneb kahest omavahel põimuvast loost. Esimese algusest leiame pimeda tüdruku Helena, kelle perekond saadab ta 1950. aastatel Helsingisse erikooli. Teine lugu laotub lahti nelikümmend aastat hiljem, mil Helena vennapoeg Tuomas kolib samuti pealinna, et seal õnne leida. Õnnega on teatavasti keerulised lood ning lõpuks loebki see, kuidas säilitada eluraskuste keskel oma hääl.Tommi Kinnunen elab Turus ja töötab emakeele ja kirjanduse õpetajana. Kinnuse esikromaani „Nelja tee rist” (Varrak, 2015) peetakse Soome viimaste aastate üheks edukaimaks ilukirjanduslikuks debüüdiks ning teos kandideeris nii ajalehe Helsingin Sanomat parima esikteose kui ka Finlandia auhinnale. „Peraküla” võibki pidada „Nelja tee risti” mõtteliseks jätkuks: üks perekond, mitu lugu.

„Sügistrummide“ teise raamatu juhatab sisse arusaamatu ja ärevust tekitav saadetis, mis saabub üle ookeani Brianna Randallilt Roger Wakefieldile. Viimane aimab tõtt, kuid ei suuda seda endale tunnistada. Teda juhatab edasi Fiona, kelles avanevad ootamatud küljed. Veel kord mõjutab sündmuste käiku ka mõlemast ajastust lõplikult lahkunud Geillis Duncan. Brianna on ette võtnud eluohtliku reisi ja Roger peab samuti eluga riskima, et talle järgneda. Noortele langevad osaks rasked vintsutused: võitlus rõugetega keset ookeani, õnnetust toovad kokkupuuted kuritahtliku Laoghaire’i ja Sephen Bonnetiga ning palju muud. Nende armastus pannakse kõige karmimalt proovile. Kõige raskemad katsumused võrsuvad aga salatsemisest, pooltõdedest, vääritimõistmistest, mille tagajärjed osutuvad mõnikord pöördumatuks ja peategelastel ei jää üle muud kui õppida nendega elama, leida lepitust enda ja saatusega. Uus Maailm saab taas kord uue elu ja uue alguse sümboliks.

Martin Alguse novellikogu koosneb kümnest loost, mille tegevus toimub peateedest kõrvale jääval tagamaal. See on üks omamoodi rännak läbi saja-aastase perioodi kuni tänapäevani, kus iga lugu leiab aset meile olulisel ajahetkel, aga seda kõike tagamaa varjulistes nurkades, kuhu suured ajaloosündmused ulatuvad vaid kauge kajana kusagil voorte taga.Esiplaanil on inimene ja loodus. Suvepäikeses või pakases kükitavates majakestes, külades, põldudel ja metsadeski sünnib ootamatuid kohtumisi ja kokkupõrkeid, tundmusi ja äratundmisi. Tagamaa lopsakas rahus väreleb midagi ürgset ja salapärast, mille taustal joonistub välja inimloomus oma armetus või ülevas, koomilises või traagilises ebatäiuses – ja olgu see loomus lõpuks milline tahes, see paneb igal juhul kaasa elama.Tagamaa lood viivad meid muuhulgas kolmekümne kuuenda aasta suvesse, Teise Maailmasõja keerisesse, stalinlike repressioonide keskele, kolhoosiaega, olümpiaaega, taasiseseisvumise metsikusse varakapitalismi ja mujalegi. Mõned motiivid ja tegevuskohad lasevad erinevate juttude taga aimata ühte suuremat ja sidusamat paika, milleks vast ongi meie maa ja meie aeg.