Книги, похожие на «Margus Haav, Alumiiniumist kurgid»

Miks just raamat? 40. sünnipäeva puhul korraldas Peeter Volkonski Illegaardi kohvikus näituse “Minu ja minu sõprade asjad”, mis on nüüdseks unustusehõlma vajunud. 50. sünnipäeva puhul korraldas ta Vanemuise kontserdimajas kontserdi, mis jäi tehnilise apsu pärast linti võtmata. Niisiis mõtles ta, et 55.sünnipäeva puhul võiks olla raamat, sest raamat jääb kusagil ikka alles, näiteks Ameerika Ühendriikide Kongressi Raamatukogus, kus on tallel isegi kõik “Harju Elu” numbrid. Miks selline pealkiri? Peeter Volkonski sobras vanades paberites, leidis mõne loo, mis kunagi ammu isegi avaldatud, mõne, mida kunagi esitatud ja mõne, millest ta isegi ei aimanud, et see veel alles on. Seejärel istus ta tugitooli, kirjutas ruudulisse kaustikusse mõne pildi juurde ja pani kõik kokku. Sai paras kompott. Ja kuna kõike selle komponente ühendavad kaaned, siis ei mõistnud ta paremat pealkirja välja mõelda, kui selle raamatu rahvusvaheline number.

20. sajandi kõige kuulsam ja väidetavalt Suurbritannia kõige mainekam peaminister Winston Churchill on nüüdisajaloo ikoonkuju. Ent kuigi ta oli poliitika esirinnas peaaegu kuuskümmend aastat, ei mäletataks teda ei kellegi muu kui väikese tegelasena Suurbritannia valitsuste jätkuvas draamas, kui poleks olnud II maailmasõda.Briti poliitik, ajaloolane ja kirjanik Roy Jenkins analüüsib oma suurepärases ülevaates Churchilli erakordse isiksuse kõiki tugevaid ja nõrku külgi. Toetudes oma kogemustele ja ulatuslikele teadmistele Suurbritannia poliitilisest ajaloost, kirjeldab ta Churchilli parlamentaarset karjääri läbi valimiskampaaniate, liitlaste vaheldumise, läbikukkumiste ja kõrgpunktide.Selles raamatus on pööratud peamist tähelepanu Churchilli poliitikuelule ja näidatud, kui suured olid tema parlamentaarsed kogemused. Peaaegu kuuskümmend aastat, alates Lõuna-Aafrika Vabariigi moodustamisest ja lõpetades raudse eesriide tekkimisega, keerles tema elu Westminsteri ümber. Jenkins kujutab sügava poliitilise mõistmisega nende aastate vaimu, hinnates samal ajal ka Churchilli tegevust viljaka kirjamehena.II maailmasõja käiku ja sündmusi on jälgitud üksikasjalikult, tuletades meile meelde, millisel noateral seisis Suurbritannia aastatel 1939–1941. See raamat näitab, et Churchillil oli sõja võitmises ja Suurbritannia püsimajäämises oluline kaal.Seda teadmiste sügavuselt ja silmapaistvalt stiililt erakordset raamatut elustab huumoritunne ja tõstab esile süüviv vaimsus.NB! Eraamat on paberväljaande juurde kuuluvate illustratsioonideta.

See on lugu lapsest, kes kasvab kirikuõpetaja peres 1950–1960ndate Nõukogude Eestis, kus inimene arvab end olevat kõigevägevama ja usku Jumalasse peetakse igandiks helgesse tulevikku tormaval teel. Hoolimata sellest peaks kirikuõpetaja peres sündinu justkui enesestmõistetavalt jagama maast madalast oma vanemate tõekspidamisi. Miks olen sündinud just niisugusesse peresse sellises riigis? Miks peab meie pere rändama ühest kohast teise? Miks minu isa on valinud ühiskonnas väärtusetu ameti? Mis maa see on, kus niisugust peret nagu meil on, kummaliseks peetakse? Nende küsimuste üle murrab teismeealine tüdruk pead iseendas ja oma päevikus. Pika kaalumise järel astub ta vanemate seatud teelt kõrvale ja valib üliaktiivse osalemise nõukogude elus. Teda kannustab soov olla nagu teised, nautida tähelepanu ja ühiskonna tunnustust. Seda kõike ta saab, kuid oma hinges kiigub ta Taeva ja Maa vahel, ta süda jääb pooleks: olles nagu teised, on ta südames siiski tugevasti oma vanematega seotud. Õhtuti pimeneva tähistaeva all seistes küsib ta endalt: kuidas edasi? Või hoopis – tagasi? Oma vanemate pärandi juurde?

Iga inimene on väärtus ja Jumala kingitus. Vaimulik Jaan Tammsalu oskab seda igapäevaelus märgata ja ka kuulajatele kantslist selgeks teha. Kaheksas eri suunas arenevas vestluses räägivad Tallinna Jaani koguduse õpetajaga elu olemusest ja tahkudest Mårten Andersson, Toomas Paul, Tunne Kelam, Anu Raud, Robert Jürjendal, Alar Seim, Mart Tarum ja Laila Kandi-Tammsalu.„Ma olen kõigiga püüdnud hästi läbi saada, aga see ei ole olnud mitte kintsu kraapiv läbisaamine, vaid tänulikkus. Kui keegi arvab, et on inimesi, keda ei tohi üldse millegi eest tänada, sest nad on arvaja meelest vales selts- või erakonnas ja seetõttu halvad, siis mina olen kindel, et kõikides inimestes võib midagi head leida. Tänulikkus avab uksi ja muudab. Mulle väga meeldib lugu, kuidas üks kirikuõpetaja oli kõigi kohta alati midagi head rääkinud. Selle üle imestati väga ja küsiti, et kas tal ka kuradi kohta oleks häid sõnu öelda. Mees mõtles natuke ja vastas: „Jah, ta on väga visa vend.““