Книги, похожие на «Kate Quinn, Alice'i võrgustik»

Teos võitis 2011. aastal Soome tähtsaima kirjanduspreemia, Finlandia auhinna. 1986. aastal sõidab Moskva ülikoolis arheoloogiat õppiv soome tüdruk rongiga Moskvast Ulaanbaatarisse. Sõit kestab nädalaid, mõnes jaamalinnas on peatus mitme päeva pikkune. Tüdruk on ühes kupees 45-aastase palju näinud ja läbi elanud vene mehega, kes joob kõvasti viina ja üritab tüdrukut paaril korral õnneks võtta, aga on pigem ikka vene hing, tutvustab pikkades monoloogides oma keerulist elukäiku ja elufilosoofiat, mis samas iseloomustab hästi ka kogu nõukogude korra segaputru. Koos käivad nad ka linnu avastamas, mehe nõukogude elu tundmisest on tüdrukule palju kasu, eriti sihtpunktis Ulaanbaataris, kus tüdruk soovib näha kaljujoonistusi, aga selgub, et välismaalasi linnast välja ei lubata. Rongis ebameeldivaid hetki põhjustanud mees on Mongoolia absurdis siiski ainus päästerõngas, lausa kodune ja turvatunnet sisendav. Teos kirjeldab palju vene elu eripära, väga poeetilised on pakaselise ilma ja nõukogude absurdi kirjeldused.

Emma naaseb üle hulga aja Dublinisse oma võõraks jäänud ja hiljuti lahkunud isa päranduseasju korda ajama. Seda tehes hakkab tal kujunema pilt isa elust Grace’iga – emaga, keda Emma polnud tundnud. Oma isa mäletab ta vaid kui kohtunikku, kes oli kodus sama karm ja eemalolev kui kohtusaalis. Kohtuniku isiklikke asju läbi vaadates saab Emma oma ema kohta teada fakte, mis teda sügavalt vapustavad.Lugu murdmatust armastusest ning skandaalist, mis sai alguse 1950. aastate Dublinis ja jätkub läbi aastakümnete eri kontinentidel, mille käigus tulevad päevavalgele ammu maha maetud perekonnasaladused – „Kohtuniku naine” tõstatab küsimuse, kas armastus võib tõepoolest olla igavene.

Lugesin selle raamatu läbi. No ja mis ma oskan kosta. No ei tea kohe. Mõni lugu oli nagu natuke naljakas. Mõni ajas päris kõvasti naerma. Mõni lugu kippus väheke ropuks kätte, aga tuleb tunnistada, et jäi siiski elulisuse piiridesse. Üks lugu pani kaasa noogutama ja imestama, et kuidas ma küll ise sellistele praktilistele mõtetele pole tulnud. Päris mitmes kohas üllatusin, et muidu väga tõepärases loos astuti ainult tilluke sammuke reaalsuse piirist üle ning tulemus kohutas. Aga võib-olla on minu piirid lihtsalt kitsamad kui autoril? Kummaline on ka see, et autor minu nime kasutab. Algul olin pahane. Siis aga lõin käega – las kasutab, kui tahab. Ei viitsi nii tühiste asjade peale pahandada. Eks ma mõistan ka, et autori sooviks on palju raamatuid müüa. Ja kena pseudonüüm aitab ju sellele ainult kaasa. Pealegi on mu nimi väga huvitav. Ütleksin isegi, intrigeeriv: Lõuna-Eestist pärit vana perekonnanimi ja selle ees saksidelt laenatud eesnimi. Hakka või ise kirjutama. Armin Kõomägi

Tom Bryce tegi seda, mida oleks teinud iga korralik inimene. Ent mõne tunni jooksul, mil ta püüdis rongis tema kõrvale unustatud CD-d omanikule tagastada, sai temast jõhkra mõrva ainus tunnistaja. Peagi ähvardatakse ta pere tappa, kui politsei juhtunust teada saab. Abikaasa Kellie õhutusel teeb ta siiski avalduse mõrvarühmale, mida juhib komissar Roy Grace, mees, kellel tuleb rinda pista ka oma isiklike deemonitega. Ning sellest hetkest saab Bryce´ide pere tapmisest kindel tõsiasi ning võigas vaatemäng.