Книги, похожие на «Piret Mäeniit, Aleksei Turovski ja teised loomad. Vaatluspäevik»

Eesti Vabariigi taastuleku aegu ilmus meie avalikku mõtteruumi uus salapärane nimi – Fanny de Sivers (1920‒2011). Pärnus sündinud keeleteadlane, etnoloog, filosoof, esseist ja tantsija jõudis enne Teise maailmasõja puhkemist õppida Tartu Ülikoolis romaani keeli ja kunstiajalugu, ent abikaasa Hans Georg von Siversi päritolu tõttu olid nad sunnitud 1941. aastal Eestist lahkuma. Fanny de Sivers jätkas akadeemilisi õpinguid erinevates Euroopa ülikoolides, kuid unistas hoopis elukutselise balleriini karjäärist. Kuigi ta sooritas ka Breslau balletikoolis riikliku eksami, oli ta terviseprobleemide tõttu siiski sunnitud sellest teest loobuma. Tema koduks sai Pariis, kus ta elas 60 aastat. Aukartustäratavalt mitmekülgse autorina hakkas ta taasiseseisvumise järel avaldama Eesti ajakirjanduses artikleid väga erinevatel teemadel. Käesolev kogumik on esimene köide kolmeosalisena kavandatud Fanny de Siversi kogutud teostest ja see koondab kirjutisi sellistel teemadel nagu kristlik Euroopa, eesti vaimulaad, Maarja seotus kodumaa kui Maarjamaaga, Piibel, jumalaküsimus, jõulud jne. Lisaks artiklitele sisaldab kogumik Fanny de Siversiga tehtud intervjuusid, mis avavad tema põnevat isikut ja elukäiku.

Kui Jüri Jaanson 15-aastasena Viljandis esimesse sõudetrenni jõudis, ütles ta treenerile otsesõnu, et tahab tulla Nõukogude Liidu meistriks. Eesti kullad jättis ta vaimusilmas lihtsalt vahele. Mõni päev hiljem uuris ta koduköögis kalendrit ja teatas, et jõuab 1988. aastal olümpiale. Vend Erkiga sõlmis ta kirjaliku lepingu, millega kohustus tulema maailmameistriks.

„Peaeesmärk, mille nimel olen viimased ligi kolm aastat võidelnud, jätta maha endastmingi jälg, on täidetud,” tõdeb Urmas Sõgel (1952-2019) oma mälestusteraamatu vähemkui aasta enne surma kirjutatud epiloogis.Kuigi Sõgeli memuaarid on tõesti väga isiklikud ning autor võib olla kohati väga armutu –ka oma lähedaste, eelkõige aga siiski iseenda suhtes – on see teos siiski midagi enamatkui ühe inimese püüe jätta endast maha mingi jälg.„Sõgelite saaga” on väärtuslik lisandus juba ilmunud Eesti NSV juhtkonda või sellelähedusse kuulunute mälestustele. Täpsemalt: see annab hea sissevaate võimuladvikuvõsukeste ja 70ndatel karjääri alustanud parteilaste ellu ja mõttemaailma. Urmas Sõgeltoob raamatus ära ka väljavõtteid oma vanemate kirjavahetusest. Nende ja autori isiklikemälestuskildude kaudu saab lugeja nõnda ka ülevaate tema isa, kurikuulsakirjandusideoloogi Endel Sõgeli (1922-1998) elust ja kompromissitult kommunistlikustilmavaatest.Kuid eelkõige on „Sõgelite saaga” sissevaade 1970ndatel karjääri alustanud komparteilaseelusaatusesse – oli see ju põlvkond, kelle karjäärivalikud suuresti ei teostunud, kes pidiend 1980ndtate lõpul ümber häälestama ning uute oludega kohanema. Mõni kohanesparemini, teine halvemini – ka kaasteeliste elusaatusele heidab Sõgel oma lobedas jarahvalikus keeles kirja pandud memuaarides pilgu.Mis öeldust on tõsi, mida mäletavad Sõgeli sõbrad, tuttavad ja vaenlased teisiti, jäägu igalugeja enda otsustada. Kokkuvõttes on aga hea, et Urmas Sõgelil jätkus eluõhtulkindlameelsust enda elutee kirja panna: meenutuseks vanadele, õpetuseks – aga enamgiveel vist suisa hoiatuseks – noortele.

See on lugu lastest, kes kistakse ajaloo pöördelisel hetkel elu hammasrataste vahele. Käib Teine maailmasõda. Sadakond eesti last evakueeritakse Venemaale. Aeg on heidutav, aateline, surmatoov, kuritegelik, aga neile lihtsalt lapsepõlv.Sattusin raamatu tegelastega kokku ajal, mil rahvas laulis öistel laulupidudel, maa oli vabadusihast tiine, meedia kees poliitikast. Kuues meel ütles, et sellest inimlaste peal läbiviidud ebatavalisest eksperimendist ei saa mööda minna. Salvestasin ja panin kirja, mis sest, et tol hetkel tundus lugu mulle endalegi minevik, mil juba hall habe suus. Aeg polnud veel küps meenutusteks. Kas neid lapsi päästeti või represseeriti, õpetati või loputati, keelitati või sunniti? Ja samas on loos kuhjaga koomikat. Ilma huumorita oleks juhtunut võimatu seedida.Siin on kirjas tõestisündinud episoodid. Tegelaste jutustusi on tihendatud, nimesid muudetud. Loo igas tegelases võib olla midagi mitme reaalse isiku saatusest.Võiksin kujutleda ennast kirjanikuks. Aga seda ma ei ole. Saan esitada vaid ajakirjaniku fiktsiooni, vaadata suuri sündmusi tavaliste inimeste seisukohast.

Fred Kudu oli legendaarne kergejõustikutreener, kellel olid suured teened kergejõustiku mitmevõistluse arendamisel Eestis. Tema paremate õpilaste hulka kuulusid 1964. aasta Tokyo olümpiamängude hõbemedaliomanik Rein Aun, legendaarne Heino Lipp, Euroopa juunioride meister Valter Külvet, Euroopa meister Linda Ojastu ja paljud teised.Ta oli pikka aega ka NSVL koondise mitmevõistluse vanemtreener ning Müncheni olümpiamängudel võitsid tema hoolealused Nikolai Avilov ja Leonid Litvinenko kuld- ja hõbemedali.