Книги, похожие на «Jaak Roosaare, Aktsiatega rikkaks saamise õpik»

Kasiinos võidab alati maja, hipodroomil kihlveokontor. Investeerimisega on lugu sama, leiab „Aruka investori taskuraamatu“ autor John C. Bogle. Ta on veendunud, et aktsiaturgudel on võitjaks finantskrupjeed ning kaotajaks investorid.1974. aastal Vanguardi ja 1975. aastal maailma esimese indeksifondi asutanud Bogle leiab, et kui vähendada aktsiatega kauplemise osakaalu, suureneb märgatavalt võimalus teenida õiglast osa turu tootlusest. Oma sõnade kinnituseks toob ta uuringu, mille kohaselt kauples aastatel 1990–1996 kõige aktiivsem viiendik oma aktsiaportfelli läbi kiirusega üle 21% kuus. 17,9% suuruse aastatootluse juures tekitas see ligi 6,5% ulatuses tehingukulusid, mis tegi aastatootluseks kõigest 11,4% ehk vaid kaks kolmandikku turu tootlusest.Ligemale veerandsaja aasta jooksul, mis on möödunud autori esimese raamatu avaldamisest, on indeksifondid, mille varad on kasvanud 168 korda, end igati kehtestanud. Ainuüksi viimasel kümnendil on investorid lisanud aktsiaindeksifondidesse 2,1 triljonit ja võtnud aktiivselt juhitud aktsiafondidest välja üle 900 miljardi dollari. See tohutu, kolme triljoni dollariline pööre investorite eelistustes ei tähenda midagi vähemat kui investeerimisrevolutsiooni.Bogle keskendubki oma raamatus sellele, miks ja kuidas lõpetada viimastel aastakümnetel ligi 565 miljardit dollarit aastas enda taskusse pistnud krupjeede nuumamine. Kuid juttu tuleb paljust muustki kui vaid indeksifondidest, investeerimiskuludest ning sellest, miks pikaajaline investeerimine annab märksa paremaid tulemusi kui lühiajaline spekulatsioon. Bogle ise seadis raamatu eesmärgiks muuta lugeja arusaama investeerimisest laiemalt. Ja nii räägibki ta lisaks finantsturu toimeloogikale ka näiteks diversifitseerimise kasulikkusest ning ohtudest, mis on seotud üksnes fondi minevikutootlusele lootma jäämisega või keskmise juurde tagasipöördumise põhimõtte eiramisega.Massachusettsi tehnoloogiainstituudi kunagine professor Paul Samuelson ütles kord oma kõnes järgnevat: „John Bogle’i esimese indeksifondi loomine oli võrdväärne ratta, tähestiku ning veini ja juustu leiutamisega.” Need meie elus nii hädavajalikud nähtused on ajaproovile kenasti vastu pidanud. Sama juhtub ka traditsioonilise indeksifondiga, on Bogle oma raamatus veendunud.

Olemine on minu jaoks sama mis õnnetunne. Kui sa ei ole õnnelik praegu, siis ei ole sa õnnelik kunagi. Õnnelikuks saabki olla ainult ”siin ja praegu”. ” Õnneks” on olemist võimalik õppida, harjutada – see rõõm tasub end ära. Jaan Tätte Meie elu kvaliteeti ja elamise viise on läbi aegade kõige rohkem mõjutanud EESKUJU. Eeskuju õpetuse või õpetaja näol. Me kõik otsime teed sisemise rahuloluni – sisemise rahuni. Kõigi teed sinna jõudmiseks on aga erinevad. Tänapäeva rütm ja selle võnked sunnivad tasakaalu otsima äärmustest. Enesehävituslikest äärmustest, et natukenegi balansseerida seda meeletut tempot ja tühjuse tulva. Raamat, mida käes hoiad, ei ole kergete lugemiste hulgast. See suurepärane teos aitab Sul kindlasti muutuda, kui oled valmis ausalt enda sisse vaatama. Või saab järgmistel perioodidel just sellest õpetusest Sinu eeskuju.

Mina – nagu iga teinegi inimene – ei oleks kunagi uskunud, et sellisesse olukorda satun. Tihti kuuleme, et kellelgi on elus raske, aeg-ajalt kuuled, et mõni tuttav on surnud või sugulane raskelt haige, aga miskipärast keeldub inimmõistus sellist võimalust iseenda puhul tunnistamast. Ometi leidsin end istumas hallide seintega haiglakoridoris, kus mornil ilmel inimesed ringi liikusid ja valget ust vahtimas, mille taga ootas minu saatus. Peast käis läbi miljon mõtet, aga mitte ükski neist ei olnud ligilähedanegi sellele, mis tegelikult juhtuma hakkas.***Seda lugu on raske lugeda. Veel raskem on Raini raamatut käest panna. “Elus” annab sõnale “elus” uue tähenduse, isegi siis, kui pole surma nii lähedalt näinud."Mihkel RaudUsun, et elu ajalikkuse teravam tajumine sunnib inimest ELUS paremaid valikuid tegema. Oma elu hinnates, plaanides ja sättides tuletan seda endale aeg-ajalt meelde. Raini lugu lugedes mõistad seda veel paremini ja ehk hindad igat hetke oma ELUS rohkem, kui varem.Väga haarav ja liigutav lugu, väga hästi jutustatud, väga hästi kirja pandud.Peep Vain

“Kirjad tütrele” on aus, kohati naljakas, kuid peamiselt väga eluline sisevaade ühe noore naise emaks kasvamise teekonnale. Dagmar Lamp kogus kokku päevikukatked ning kirjad, mida ta hakkas kirjutama oma tütrele hetkest, mil rasedusest teada sai. “Kirjad tütrele ehk kuidas ma emaks kasvasin ja oma last kogemata maha ei tapnud” ei näita emadust üksnes roosilise ja mannavahuse nunnu-maailmana, lugeja ette tuuakse ka heitlused sünnitusjärgse depressiooniga, frustratsioonimomendid, aga siiski ka need maailma ja hinge paigast liigutavad hetked, mille nimel see raske teekond on ette võtmist väärt.See on sisevaade ema ja tütre kokkukasvamisse: intiimne, humoorikas, vaevaline, täis magamata öid ja lakkamatut nuttu. Kuid, mis peamine, see on raamat täis armastust.

MÕTISKLUSED RAAMATU „KURSUS IMETEGUDES“ PRINTSIIPIDE ÜLEOma kuulsas vaimses käsiraamatus jagab Marianne Williamson mõtisklusi, mis põhinevad raamatul „Kursus imetegudes“, arutledes selle üle, kuidas leida armastuse kaudu hingerahu.Williamson selgitab, et igaühest võib saada imetegija, kui ta leiab endas kõikehõlmava armastuse ja väljendab seda oma igapäevaelus. Ta õpetab, et armastus on võti sisemise rahu juurde ja võimas vägi, millega leevendada suhete, töö või tervise pärast tekkinud hingevalu. Armastades muudetakse oma elu terviklikumaks ja kujundatakse oma lastele rahulikum ja õnnelikum maailm.