Книги, похожие на «Rafael Sabatini, Ajaloolised ööd, I osa»

Sebastian Bergmanist rääkiva sarja 5. raamat.Ulricehamnis leitakse ühest suveks suletud koolimajast tapetuna tuntud tõsieluseriaalis osalenu, keda on poltpüstolist pähe tulistatud. Ta on tooli külge kinni seotud, pandud istuma nägu nurga poole ja “tobumüts” peas.Tema seljale on klambritega kinnitatud test. Ilmselt pole tapetu osanud kuigi paljudele küsimustele vastata.Tegutsemisviis on väga sarnane nädal varem Helsingborgis toimunud mõrvaga ja appi kutsutakse mõrvajuurdluse osakond. Kõik viitab sellele, et tegemist on osava ja kavakindlalt tegutseva mõrvariga, kes ei plaani enne järele jätta, kui on oma sõnumi edasi andnud. Millegagi, mis lõpuks kogu mõrvajuurdluse osakonna eksistentsi ohtu seab.

Igaühel on oma lugu … kuid kas sellel on ka vääriliselt õnnelik lõpp?Emilia on just naasnud oma idüllilisse Cotswoldi kodulinna, et päästa pereäri. Nightingale’i raamatupood on raamatusõprade jaoks nagu täitunud unistus, ent parimad palad pole mitte ainult raamatutes, mida ta müüb – Emilia klientidel on jutustada omaenda lood. On mõisaproua, kes peidab saladust sügaval oma südames; üksikisa, kes otsib raamatuid, mida jagada pojaga, kuid kes pole päris see, kes ta näib olevat; ning lootusetult häbelik kokk, kes üritab koguda julgust, et jutelda mehega, kes talle meeldib … Ja mis puutub Emiliasse, kas tal õnnestub täita isale antud lubadus ja päästa Nightingale’i raamatupood?Veronica Henry „Kuidas leida armastust raamatupoes“ on ülistus kõikidele raamatupoodidele, milles viibimine on autorile olnud suurim rõõm. See on nauditav lugemine kõigile neile, kellele meeldib aega veeta raamatuid sirvides ‒ aega, mis möödub kiirelt, kuid pole kunagi raisatud.

Põgenen elu tõsiduse eest oma 27. sünnipäeval Fidži saartele. Mul ei ole selget sihti, on vaid uitmõte purjelaevale hääletamisest. Sealt aga rullub lahti teekond, mis viib linnalapse kaugetele saartele lihtsa maaelu keskele. Naeru, tantsu, laulu ja kummaliste kommete kaudu õpin elama nagu fidžilane. Külaelu argipäevas koon naistega vaipu, õpin kasutama kookospähklit 101 erineval viisil, tükeldan lehmakeret ja pidutsen just nii nagu fidžilased seal maailma serval.Seisan ühes kohalikega silmitsi ka varjudega paradiisis: tõusvas maailmameres upuvad terved saared ja hääbuvad sajanditevanused traditsioonid. Tarbimishulluse tagajärjel muutub elu kaugel Vaikse ookeani saartel iga hetkega.Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna. Katse-eksitusmeetodil loobumine kõigist neist minadest, kes ma ei ole. Fidžil seisan ka mina valiku ees, kas järgida unistust sinise ookeani avarusest või südamehäält…