Книги, похожие на «Lydia Koidula, Ainuke»

Mida teeb üks isa oma perekonna kaitsmiseks maailmas, milles on lahvatanud sõjaline konflikt? Kuidas ta toime tuleb, kui küsitavaks on muutunud tema enda ellujäämisvõimalused topeltagendina otse natside režiimi südames? „Hunt metsas“ on lugu ühe Eesti perekonna kogemustest teise maailmasõja päevil. Kaks venda, kaks Eesti mereväeohvitseri, kes saatuse tahtel sattusid sõjas teine teisele poole rindejoont. Bruno Linneberg teenis Saksa mereväes, tema vend Kurt Linneberg Nõukogude Liidu laevastikus. Tegemist on köitva kooslusega eluloost ja ajaloolisest romaanist, millest kasvas välja sõjapõnevik.On aasta 1940. Nõukogude Venemaa sõjaväebaasid on Eestis kindlalt kanda kinnitanud. Eesti kõrgemaid sõjaväelasi ähvardab oht saada hukatud. Paljud pagevad läände. Nende seas on ka vabadussõjas võidelnud, Briti kuninglikus mereväes väljaõppe saanud ja Eesti mereväes kõrgele positsioonile jõudnud kaptenleitnant Hendrik Kotkas. Oma perekonna päästmise nimel on mees sunnitud liituma sakslastega, kelles ta näeb Eesti Vene okupatsiooni alt vabastajaid. Temast saab luureohvitser, kes tegutseb samas topeltagendina brittide kasuks. Spioon.Samal ajal peab mehe Königsbergi elama asunud perekond, naine ja kaks last, hakkama saama võõral maal, umbusuga täidetud keskkonnas, kus uustulnukaid kahtlustava pilguga vaadatakse ja nende tegemistel silma peal hoitakse. Mehe Eestisse jäänud vend, samuti Eesti mereväeohvitser, on saatuse tahtel sattunud teisele poole rindejoont.„Hunt metsas“ on haarav kooslus eluloost ja ajaloolisest romaanist, millest kasvas välja sõjapõnevik. Eelkõige on see aga lugu ühe Eesti perekonna saatusest teise maailmasõja päevil. Selle aluseks on autori eestlasest vanaisa Bruno Linnebergi ja ta perekonna lugu ning tegelikult aset leidnud sündmused.Martin Allison Booth on sündinud 1954. aastal Suurbritannias. Tema vanaema põgenes 1940. aastal Eestist sõja jalust Königsbergi ja pärast sõda Rootsi. Ta on töötanud BBCs ja ITVs.Autori luguMa olen Eesti juurtega. Mu ema ja tema perekond – Linnebergid ja Toferid – on valdavalt pärit Tallinnast. „Hunt metsas“ on Eesti lugu, mille taga on mu perekonna läbielamised Läänemere piirkonnas teise maailmasõja keerises. Tegemist on looga inimestest, kes olid sunnitud taluma suurriikide poliitiliste ambitsioonide tagajärgesid. Sarnaselt sadade tuhandete teiste eestlaste lugudega on seegi traagiline lugu kaotustest ja pagulaselust. See on lugu tavalistest inimestest, kes pidid nende kontrolli alt väljas olevates olukordades tegema võimatuna tunduvaid otsuseid ja elama erakordset elu.Loo keskmes on mu ema ja vanaisa läbielatu. Andsin neile raamatus uued nimed, kuna pidin teatud sündmustele ilukirjandusliku tausta looma. Sellele vaatamata on raamatu kondikava üles ehitatud nendega aset leidnud sündmustele. Kõikide faktide ja sündmuste järjekorra täpne paikapanek osutus vahemaid ja aegade udu, okupatsiooni ja eksiili arvestades mõistagi võimatuks. Seda võivad kinnitada paljud teisedki Eesti perekonnad, kes pidid sarnastest katsumustes läbi tulema. Ometi on – nagu elulooliste romaanide puhul ikka – igal leheküljel peidus tõetera. Kirjapandu põhineb paljuski lugudel, mida vanemad mulle rääkisid, kui olin laps. Mitmed faktid on leidnud edasise uurimise põhjal kinnitust ja siin ulatasid abikäe Eesti Meremuuseum ja Eesti Evangeelne Luteri Kirik (EELK) oma dokumendivaramuga.Minu vanaisa Bruno Linneberg oli koos vend Kurtiga Eesti mereväeohvitser. Vabadussõja päevil oli ta kadett, kes teenis Eesti laevadel, alguses Lembitul ja hiljem Lennukil. Lisaks muudele aumärkidele omistati talle Vabadusrist. Vabadussõja järel saadeti nad väljaõpet jätkama Suurbritannia kuninglikku mereväkke. Nendega koos õppis Ühendkuningriigis ka Johannes Santpank, kellest sai hiljem Eesti Merejõudude juhataja. Tagasi Eestisse jõudes oli Bruno muuhulgas ka Eesti ja Briti merejõudude vaheline kontaktametnik, kes keskendus ennekõike luurega seonduvale. Lisaks luuretööle oli ta Eesti Mereakadeemia komandant ja täitis 1940. aastal lühidalt Merejõudude staabiülema ülesandeid. See oli tema, kes neutraalse suveräänse riigi osas kehtivat protokolli järgides andis Poola allveelaevale Orzeł“ loa sadamasse sisenemiseks, kuid ühtlasi ka korralduse aluse interneerimiseks ja desarmeerimiseks.Pärast seda, kui Nõukogude Liit Eesti 1940. aastal okupeeris ja teda ähvardas surma- või väljasaatmisoht, otsis ta võimalust teha koostööd Ühendkuningriigiga. Kuna britid ei nõustunud vastu võtma ta perekonda, siis pöördus ta sakslaste poole. See oli toona igati loomulik valik, kuna nii tema kui ka paljud teised eestlased olid huvitatud sakslastega koostööst (mitte nende heaks töötamisest), kuna sellal olid sakslased Eesti iseseisvuse taastamise kõige tõenäolisemad toetajad. Sakslased võtsid ta vastu koos perekonnaga. Üheks põhjuseks oli kindlasti asjaolu, et Balti riike ja Läänemerd hästi tundva Bruno teadmised olid üliväärtuslikud Venemaale kallaletungiplaani – operatsiooni Barbarossa – seisukohast.Bruno osales aktiivselt eestlaste päästmisel sõjaaegse okupatsiooni küüsist, aidates neil Rootsi pageda. Sõja lõpupäevil sattus ta Nõukogude vägede kätte vangi. Ööl enne seda, kui teda ootas surmanuhtlus või vangilaager, saatis Briti luureteenistus teda päästma ja Ühendkuningriiki toimetama oma lennuki. Seejärel veetis ta kaks aastat Wolverhamptonis väidetavalt sõjavangina, kuid tegelikult varustas ta Briti luureteenistust talle teada oleva salainfoga. Ta jõudis koos perekonnaga Rootsi, kus leidis töökoha Stockholmi liitlasvägede esinduse (Allied High Commission) juures. Ta suri 1964. aastal.Minu ema ja isa kohtusid Stockholmis ning ema läks koos isaga Ühendkuningriiki, kus nad abiellusid. Ema suri 1988. aastal, vahetult enne laulvat revolutsiooni ja Eesti taasiseseisvumist. Ta ei jõudnud kunagi koju tagasi.2015. aastal toimetasin oma vanaisa aurahad Eesti Meremuuseumisse Tallinnas ja neist saab pärast muuseumis aset leidvate renoveerimistööde lõppu 2019. aastal koos tema fotode ja elulooga osa püsiekspositsioonist. Teda peetakse tänu tema osalusele Eesti võitluses iseseisvuse pärast, tegevusele nii sõdadevahelisel perioodil kui ka sellele järgnenud teises maailmasõjas oluliseks figuuriks Eesti ajaloos.Martin Allison Booth

Pärast pikka ja erakordselt sündmusterikast elu jõuab Allan Karlsson vanadekodusse ja ühel päeval on paratamatult käes kolme numbriga tähistatav sünnipäev. Kohal on valla volikogu esimees ja kohaliku ajalehe esindaja. Allanile on aga ees terendav nii vastumeelne, et ta ronib toaaknast välja ja põgeneb oma sünnipäevapeolt. Kiiruga haarab ta bussijaamast kaasa kohvri, mida tal paluti hetkeks valvata, ning peagi on tal kannul nii kurikaeltest kohvriomanikud kui ka politsei. Romaan jutustab Allani kuu aega kestnud tagaajamisest läbi Rootsi. Kuid see on ka reis läbi 20. sajandi ajaloo ja piiritult muretu Allani eluloo. Kuidas sattus Allan tulevase president Trumaniga õhtust sööma? Ja sõitis Churchilliga lennukis ning esimees Mao noore naisega jõelaeval? Ehkki Allanil puudub igasugune huvi poliitika ja religiooni vastu, kujunevad asjaolud siiski sellisteks, et ta mõjutab ainuüksi oma olemasoluga enamikku 20. sajandi olulisemaid sündmusi. Jonas Jonasson (s 1961) on ajakirjanik, kelle esikromaan „Saja-aastane …“ oli 2010. aasta enimmüüdud raamat Rootsis. Raamatut tõlgitakse juba 25 keelde ning selle põhjal valminud film jõuab ekraanile 2013. aasta lõpus.

Hiljuti pensionile jäänud, malbe loomuga Harold Fry saab ootamatult kirja vanalt sõbrannalt Queenie Hennessylt. Ta pole Queenie´st juba paarkümmend aastat midagi kuulnud. Naine on haige ja ta kirjutab, et Haroldiga hüvasti jätta. Mees ei tea, mida küll Queenie´le vastata, ta läheb korraks õue, et naisele mõeldud kiri posti panna, ent mõtleb käigupealt ümber ja otsustab sõnumi isiklikult 600 miili kaugusele viia. Ta usub, et kuni ta kõnnib, püsib sõbranna elus. Nii asub Harold ilma matkasaabaste, vihmavarju, kaardi ja mobiiltelefonita uskumatule palverännakule läbi Inglismaa. Teel kohtub ta võõrastega, kes äratavad ellu valusaid mälestusi aegadest, mil tema abielu Maureeniga oli alles värske ja paljutõotav kui ka eluperioodist, mil see enam nii ei olnud. Samal ajal ootab aga Haroldi kibestunud abikaasa Maureen oma kaasat koju. Iroonilisel kombel hakkab naine, keda mehe äkiline kadumine vapustab, mehest puudust tundma. Kas Harold ja Maureen suudavad nendevahelise kuristiku ületada? Ja kas Queenie on elus, kui Harold tema juurde jõuab? “Harold Fry uskumatu palverännak” on Briti kirjaniku Rachel Joyce´i esikromaan. Enne seda kirjutas Joyce peamiselt näidendeid raadioteatrile. Ka üdini sümpaatne Harold Fry oli esialgu hoopis ühe Joyce´i raadioteatritüki tegelane. “Harold Fry uskumatut palverännakut” peeti üheks 2012. aasta olulisemaks Briti debüütromaaniks ning see valiti Bookeri auhinna nominentide sekka.

On aasta 1869.Šoti mägismaa kolkakülas pannakse toime jõhker kolmikmõrv, mille eestvahistatakse Roderick Macrae nimeline noormees. Kohtualuse seletuskiri ei jäta tema süüs kahtlust, kuid läheb vaja Šotimaa helgeimaid seadusetundjaid japsühhiaatreid, et selgitada, mis sundis teda nii halastamatult ja julmalt tegutsema. Kas ta oli hull? Või külmalt kaalutlev? Roderick Macrae ja ootevalmis võlla vahel on üksnes tema advokaadi veenmisjõud.Graeme Macrae Burnet jutustab ülimalt kaasahaaravalt sellest, kuidas tõde võib olla tinglik, isegi kui tõsiasjad näivad klaarid. Romaani „Tema verine sepitsus” tegevus toimub armutus keskkonnas, kus võimu kasutatakse meelevaldselt.Graeme Macrae Burnet on üks šoti kirjanduse eredamaid tähti. Tema esimene romaan „Adèle Bedeau kadumine” pälvis Šoti raamatuühingu debüüdiauhinna ja kujunes väiksemat sorti kultusteoseks. „Tema verine sepitsus” oli 2016. aasta Man Bookeri auhinna kandidaat.

Kui Harlingtoni uus, viies hertsog naaseb 1818. aastal sõjakangelasena Prantsusmaalt, leiab ta oma perekonna lossi nõbu Alvina käe all täielikult laostunult.Peagi mõistab ta, et Alvina on ainus, kes suudaks aidata tal kogu maakonna endist hiilgust taastada. Nende õitselepuhkenud armastust ähvardab aga hävitada mees, kes pretendeerib hoopis ise hertsogitiitlile.