Книги, похожие на «Artur I. Erich, Äikese varjud»

Jõudnud elusügisesse, meenutab inimene paratamatult minevikku. Et olemine vähegi talutav oleks, tuleb leida jõukohast tegevust, mis on vajalik ja rõõmupakkuv. Nii on ka Voldemariga, romaanidest „Elujanu“, „Elamisjulgus“ ja „Elukargus“ tuttavaks saanud ettevõtliku ja kireva elukäiguga mehega. Lesepõlve pidav Voldemar tunneb üksindust, kuid elurõõmus ja reibas mees püüab sellele probleemile lahendust leida. Toris pensionäride jõulupeol kohtub ta meeldivate prouadega. Kas Voldemar leiab hingesugulase ja kuidas suhtub tütar isa püüdlustesse elu huvitavamaks muuta?Nostalgiasugemetega „Elusügis“ maalib värvika pildi Voldemari noorusest, sõja- ja kolhoosiajast ning pensionäride elust 2000. aastate alguse Eestis.

Raamatus „Tugitoolitšempioni eined” meenutab luuletaja ja kirglik tugitoolisportlane Contra eesti sportlaste triumfe ja äpardumisi aastail 2000–2012. Lõbusad lood taaselustavad Erki Noole, Andrus Värniku, Gerd Kanteri, Andrus Veerpalu, Kristina Šmiguni, Jüri Jaansoni, Indrek Pertelsoni, Mart Poomi, Andres Operi, Markko Märtini, Kaia Kanepi, Baruto ja teiste armastatud sportlaste heitlused maailma vägevaimatega. Contra vaatab tagasi ka varasematele aegadele, mil ilma tegid Martin Klein, Riho Suun, Allar Levandi, Aivar Kuusmaa, Tiit Sokk ja vennad Tõnisted, ning kiikab aeg-ajalt üle piirigi, et rääkida meie naabrite soomlaste ja lätlaste sportlikest saavutustest või näiteks jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniiridest. Raamatus leiavad oma koha ka värvikad treenerid, spordireporterid ja teised sportlastega tihedalt seotud inimesed. Lugusid vürtsitavad Contra sporditeemalised luuletused ning meenutused tugitoolisportlase karjääri õnnestumistest ja ebaõnnestumistest – halvematest ja parematest teleritest ja raadiotest, mahamagatud medalivõitudest, Gorbatšovi pärast nägemata jäänud suusatamisest ja maailmameistrivõistluste vaatamist segavatest koolitundidest.

Mounteagle'i markiil on armastuserindel probleeme rohkem kui üks sinivereline jõuab kanda…

Ühe rühma päevik Selle hirmsa ja rõõmustava raamatu kirjutas Henri Barbusse, inimene, kes tegi ise läbi kõik sõja koledused. See ei ole geniaalse Lev Tolstoi paraadlik raamat, milles geenius uuris sõda kauges minevikus; see pole Verta Sutneri pisarlik teos “Maha sõda“, mis on kirjutatud hea kavatsusega, kuid ei suuda kedagi veenda ega kellegi veendumusi muuta. See on lihtne raamat täis prohvetlikku viha, see on esimene raamat, mis kõneleb sõjast lihtsalt ja karmilt, rahulikult ja tõe määratu jõuga. Temas pole kujundeid, millega sõda romantiseeritakse, millega tema verist ja porist õudust vikerkaarevärviliseks võõbatakse. Maksim Gorki