Книги, похожие на «Artur I. Erich, Äikese varjud»

Selle romaani minategelane avastab ühel ilusal suvepäeval keset Tallinna linna äkki, et ta on muutunud nähtamatuks. Tolle ebahariliku olukorraga kaasneb palju ebamugavusi, sest tavapärasel moel „nähtavate inimeste maailmaga” tal enam kontakteeruda võimalik ei ole. Samas avaneb seni igas mõttes küllaltki keskmist elu elanud, neljakümnele lähenevale mehele, kes oma olukorra tõttu on nüüd sunnitud elu kõrvaltvaatajaks, ja kellel äkki on aega vaadelda, mõtiskleda ja varemolnut meenutada, ümbritsevast maailmast hoopis teistsugune pilt. Ta näeb elu seda poolt, millest ta on varem küll teadlik olnud, aga millele tal pole oma senises igapäevarutiinis olnud tarvidust ega tahtmist tähelepanu pöörata. Oma seisundit ära kasutades püüab peategelane mõne väärnähtuse vastu isegi välja astuda, aga peab varsti tunnistama, et see on tulutu. Kokkuvõttes tõuseb tegelase ette (igavene?) küsimus, kuivõrd oluline on tegelikkuse pahupoole nägemine ja sellest teadmine, kui seda mõjutada ei suudeta, ja kas sellisel juhul pole lihtsam ebamugavad asjad unustada ja elada edasi sellist elu, kus kõigest taolisest kergelt üle libisetakse.

Hendrik Groen tutvustas end oma eelmises salapäevikus „Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana”, mis on saanud menukiks paljudes Euroopa riikides, sealhulgas ka Eestis. Koos Everti ja teiste sõpradega klubist Vanad, Kuid Mitte Surnud püüab Hendrik oma viimaseid eluaastaid ühes Põhja-Amsterdami hooldekodus võimalikult meeldivaks teha. Mõnikord läheb Hendrikul raskeks pead püsti hoida. Õnneks on ta sule jälle pihku haaranud. Talle omase elegantse huumoriga võtab ta oma terava pilgu alla nii kaasasukad, direktsiooni, sõbrad kui ka vanaduspõlve üldiselt ega säästa seejuures ennastki.Hendrik Groeni esimene päevik ilmus 2014. aastal (eesti keeles 2016). Selle suur menu – raamatul on juba tõeline fänniklubi, tõlkeõigused on omandanud 25 maad ja varsti valmib tv-sari – ning lugejate vaimustunud reageeringud innustasid teda päevikule järge kirjutama.Lõbus ja avameelne – suure südamega lugu, see haaras mind oma eneseiroonilise huumoriga, huvitavate tegelaste ja oluliste teemadega. Igaühele, kes loodab väärikalt vananeda, on siin palju mõtteainet.Graeme Simsion, „Naiseotsingu” ja „Adam Sharpi parimad palad” autor

Täheaja 17. köites on Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia neljanda ulmejutuvõistluse üksteist parimat tööd. Teoses on kosmoseseiklusi, paralleelmaailmu, elustunud pühakujuga heitlevaid külatädisid, arvutiseerumist ja robotite inimesesarnastumist. Kangekaelsust ja kättemaksu, seiklushimu ja maailmapäästmist. Inimestesse tungivaid vaime ja heidutavaid pimedaid linnu. Sõjapõgenikest lapsi, kaitseingleid ja viimsepäevamehi. Žürii liige Raul Sulbi annab ülevaate viimasest jutuvõistlusest.Kogumiku jutud:Heinrich Weinberg, Reidar Andreson, „Päästa meid kurjast“Maniakkide Tänav, „Tsölibaadi lõpp“Dani Adler, „Juhtmevaba armastus“Aleksander D. Lannes, „Enne kui lahvatab leek“Miikael Jekimov, „Tuulerändur“Piret Frey, „Kõik kivide pärast“Maniakkide Tänav, „Meie külas nähti imet“T. K. Jürgens, „Jumala hingus“Manfred Kalmsten, „Raske vihm“Triinu Meres, „Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk näitus Geuna linnapildi ajaloost“Kaisa-Liina Näär, „Mina: kaitsja“

10 novelli A. H. Tammsaarelt: «Elavad nukud», «Itaalia-reis», «Jõulupuu», «Kitty tahab suureks saada», «Laps», «Vanaisa surm», «Matus», «Pöialpoiss», «Sex appeal», «Viiul».