Книги, похожие на «Monika Rahuoja-Vidman, Ahvatluse ingel»

Erakordne. – The TimesFrench on vaieldamatult üks parimaid krimikirjanikke, kes üldse olemas on. – Associated PressIntelligentne ja kaunilt kirjutatud romaan võmmidest, mõrvast, mälust, suhetest ja Iirimaast. Mõrv äratab ammused mälestused…Kaheteistaastane poiss mängib koos oma kahe parima sõbraga metsas. Juhtub midagi hirmsat. Ja tema sõbrad kaovad igaveseks.Kakskümmend aastat hiljem töötab Rob Ryan – ainus, kes metsast tagasi tuli – Dublini politseijaoskonnas uurijana. Ta on muutnud oma nime. Keegi ei tea tema minevikust. Isegi tema ise ei mäleta, mis tollel päeval juhtus. Siis aga leitakse ammuse tragöödia paigast väikese tüdruku surnukeha ja kunagine müsteerium kisub Robi jälle enda keerisesse. Iga uus juhtlõng süvendab temas ja tema partneris Cassies halba eelaimust. Robi iseseisvalt ette võetud uurimine aga kurnab teda üha enam. Ning kõik jäljed viivad halastamatult tagasi… metsa.Tana French sündis USAs, kuid veetis suure osa oma lapsepõlvest Iirimaal, Itaalias ja Malawis. Ta õppis Dublini Trinity College’is näitlejaks ning elab siiani Iirimaal. Tema esimene romaan “Vaikiv mets” ilmus 2007. aastal ja võitis mitu auhinda, teiste seas Edgari, Anthony, Barry auhinnad parima debüütromaani eest ning Macavity ja IVCA Clarioni auhinna parima põnevusromaani eest.Raamat on esimene osa Dublini mõrvarühma juhtumitest jutustavas sarjas, mille iga osa võtab fookusesse uue peategelase, kes on lugejale eelmisest osast küll tuttav, kuid pole täitnud keskset rolli. Nii loob autor mitmekülgse maailma ning annab lugejale võimaluse näha seda erinevatest vaatepunktidest.French on nüüdisaja üks andekaimaid krimikirjanikke. – Washington PostSee psühholoogiline põnevik raputab su läbi ega lase end käest panna. – Belfast TelegraphTäiuslikumaid põnevikke, mida ma viimasel ajal lugenud olen. – Sophie HannahTana French tekitab lugejates kultuselaadset pühendumist… suur osa krimikirjandusest on meelelahutuslik, French aga sõltuvust tekitav. – The New YorkerNagu kõigis Frenchi romaanides, on ka siinne tekst tähendustest tulvil. Autor ei too meieni lihtsalt üht pööreterohket mõrvalugu, vaid pakib selle hoolikalt valitud proosasse, luues teksti, mis on nii elegantne kui ka sünge. – Associated PressSee hästi kirjutatud ja salamisi üha pinget keriv romaan haarab lugeja endasse juba esimesel leheküljel. – The TimesSuurepäraselt enesekindel ja kaunilt kirjutatud debüütromaan, mitmetahuline psühholoogiline põnevik, mis kaevub igapäevaelu sügavustesse ning pakub hulgaliselt närvikõdi ja üllatusi. – Irish Independent

Hetkeks valitses koridoris vaikus, keegi kolmest mehest ei öelnud sõnakestki ja ka naabriproua oli märkamatult oma korteri ukse taha taandunud. Noore politseiniku pilk jäi korraks pidama Gretheli kõhul. „Kardan, et meil on teile halbu uudiseid,” lausus ta siis. „Teie elukaaslane leiti täna hommikul surnult.” Lapseootel Gretheli elukaaslase ootamatu surma põhjus näib olevat röövmõrv. Asja asub uurima noor politseinik, kelle jaoks see on esimene mõrvajuhtum. Ent peatselt võtab kogu lugu üpriski kummalise ilme …

Ühel talveõhtul sisenevad kolm terroriorganisatsioonile Daesh truudust vandunud inimest Göteborgi raamatupoodi. Sinna on kutsutud esinema koomiksikunstnik, räägitakse sõnavabadusest ja jumalateotamisest. Kunstniku esinemise katkestab püstolipauk, puhkeb paanika ja kõik poes viibijad võetakse pantvangi. Kuid üks kolmest ründajast, noor naine, kelle ülesandeks on vägivalda filmida, pöördub rünnaku ajal oma kaaslase poole ja sosistab: „Kõik on vale. Me ei tahtnud siia tulla. Me peaksime jalga laskma.“Kaks aastat hiljem kutsub seesama naine kohtupsühhiaatriakliinikusse kirjaniku, kelle raamatuid ta on lugenud. Ja kirjanik läheb, ehkki vastumeelselt, sest tahab tuua selgust müsteeriumisse, kuidas sattus Belgia tüdruk äkki Rootsi, mäletamata oma nime ja oskamata enam oma emakeelt.„Nad upuvad oma emade pisaratesse“ on lugu tänapäeva maailmast, lootusest ja lootusetusest, sõprusest ja reetmisest. See on düstoopia apartheidiühiskonnast, kus Euroopa väärtused on muutunud totalitaarseteks tõekspidamisteks, kuid ka lugu julgest katsest luua alternatiivseid versioone kohutavaks tulevikuks.Johannes Anyuru (snd 1979) on Rootsi kirjanik ja luuletaja. 2003. aastal debüteeris ta luulekoguga „Det är bara gudarna som är nya”(„Uued on vaid jumalad”). Ta on avaldanud kolm luulekogu ja neli romaani, pannud luulet räpivormi, kirjutanud ka teatrile. Teda on tunnustatud mitme auhinnaga. 2017. aastal sai ta Rootsi mainekaima kirjandusauhinna – Augustipreemia – romaani „Nad upuvad oma emade pisaratesse“ eest.

Eduard Vilde 1906. aastal kirjutatud naljajutt.