Книги, похожие на «Enn Kippel, Ahnitsejad»

Kui üks ängistuses modell lumises Mayfairis rõdult surnuks kukub, arvatakse, et tegemist on enesetapuga. Ent tema venda hakkavad painama kahtlused ja ta külastab eradetektiiv Cormoran Strike’i, et seda juhtumit põhjalikumalt uurida lasta.Strike on nii vaimselt kui füüsiliselt sandistatud sõjaveteran, kelle elus valitseb täielik kaos. See juhtum kujuneb Strike’ile rahalises mõttes küll päästerõngaks, aga isiklikus elus tuleb tal selle eest lõivu maksta: mida rohkem ta noorukese modelli keerukasse ellu süüvib, seda süngemaks lugu muutub ja seda lähemale ta ähvardavale ohule jõuab…„Käo kukkumine” on põnevalt ja elegantselt kirjutatud Londonihõnguline mõrvalugu, mis viib lugeja vaiksetelt Mayfairi tänavatelt East Endi tagahoovide pubidesse ning Soho melu keskele. See tähelepanuväärne ja väga hästi vastuvõetud romaan on J.K. Rowlingu esi- mene Cormoran Strike’i tutvustav krimiraamat, mille ta kirjutas Robert Galbraithi pseudonüümi all.476 lk

Raamatus on kolm lugu, mida ühendab loodus. See, mis mulle on lähedane lapsepõlvest saadik ja millega kokkupuutumistest ka kirjutan. Tegu on peaaegu reisikirjadega, millest tuleb välja, et vahel pole olulist vahet käigul kodumetsa pliidipuude järele või käigul Uus-Meremaa metsa põliseid kauripuid vaatama. Oluline ja huvitav on ikka see, mida inimene oma retkel näeb, mõtleb ja mida selline retk temale tähendab. Kas meelelahutust, targemaks saamist või veel üht kinnitust oma ühtekuuluvustundele loodusega, metsaga, puude-põõsaste, lillede ja lindudega. Ja rõõmu, et midagi niisugust on ikka olemas ja muret selle pärast, kas ja kui kaua loodus, metsad ja niidud, milleta elu ei suuda ette kujutada, veel kestab. See rõõm nagu see muregi on paljudele meist ühine ja see annab lohutust. Ja isegi lootust.

Aastavanune laps satub üksinda võõrale planeedile. Kuid jääb sellest hoolimata ellu. Kui ta hiljem, kolmeteistaastaselt leitakse, pakub ta leidjatele palju peamurdmist – ta oskab asju, mida inimesed ei oska, käitub viisil, mis inimestest erineb. Ta esimene soov on see, et inimesed kiiresti lahkuksid.Sedapuhku pole Strugatskitel kõige tähtsamaks mitte ühiskond, vaid eelkõige inimene. On tore, kui inimene mõtleb teaduslikele avastustele ja inimkonna tulevikule ja võitleb selle eest – aga kui panna sinna kõrvale üks rikutud lapsepõlv? Kumb on tähtsam?Tsitaat teosest: «Juba viiskümmend tuhat aastat üritame me aru saada, mis me oleme, kuid seestpoolt vaadates seda probleemi ei lahenda, nagu ei ole võimalik iseennast juukseidpidi üles tõsta. Tarvis on ennast kõrvalt vaadata, võõraste, täiesti võõraste silmadega…» Just seda teevad siin ka Strugatskid – vaatavad inimest võõraste silmadega.