Книги, похожие на «Флинн Берри, Ahistatud»

Uurija-üleminspektor Banksil tuleb seekord leida põhjus, miks sillalt alla kukkunud töötul ja puruvaesel endisel kolledžiõpetajal Gavin Milleril oli surres taskus viis tuhat naela sularaha. Kahtlusaluste rivi on kirju. Siin on nii inimesi kolledžist, kus Gavin Miller varem õpetas ja kust ta seksuaalse ahistamise süüdistuse pärast lahkuma oli sunnitud, kui ka salapärane naine Milleri minevikust, kellega tutvus ulatub 1970. aastatesse. Kui Banksile mõista antakse, et parem oleks uurimine sinnapaika jätta, saab kogenud inspektor aru, et selle mõrvaloo taga on peidus palju rohkem räpaseid saladusi, kui esmapilgul arvata oli. Lisaks keerulise kuritöö lahendamisele peab Banks hakkama saama ka kolme naisalluva ja ühe naisülemusega ning seisma silmitsi vaat et hirmsaima asjaga oma elus – võimalusega, et ta saadetakse pensionile. Inglise menuka ja rohkelt auhindu võitnud krimikirjaniku Peter Robinsoni inspektor Banksist jutustavaid romaane iseloomustavad pingeline süžee, ootamatud sündmustikupöörded ja usutavad tegelased, kellest igaühel on küll omad inimlikud vead, aga kellele lugeja hakkab kiiresti kaasa elama. Varraku kirjastuses on varem ilmunud Robinsoni romaanid „Vältimatu lõpp“, „Pühendunud mees“ ja „Ripporg“.

„Loojate mängud“ on suurepärane hommikusaiake nende fantastikagurmaanide lauale, kelle praetaldrikuil kõrgub virn Neil Gaimani „Sandman‘e" ja öökapil ootab vana hea Bulgakovi „Meister ja Margarita“. See on gooti stiilist inspireeritud mütoloogiliste sugemetega sünge ja sarkastiline teos, mis sobib lugemiseks kõigile, kellele meeldib ette kujutada, et maailmas peitub midagi enamat kui tundub.Leila Tael-Mikešin, enda sõnul varjudes kõndiv fantaseerija, kirjutab fantastika valdkonda kuuluvaid jutte, mille läbivateks tegelasteks on müstilised olendid ja inimesed, kes omavad ebatavalisi võimeid ning elavad kummalises maailmas. Leila Tael-Mikešin on kauaaegne Poogna autor, silma paistnud Fantaasia ja Ulmeühingu korraldatud jutuvõistlusel, avaldanud loo Täheajas ja e-raamatu «Hullud».Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Me eeldame, et kohtunikud on õiglased ja targad. Nende ausus ja erapooletus on kogu kohtusüsteemi alustala. Me usaldame nende hooleks õigusemõistmise, kõigi protsessi osaliste õiguse kaitse, seadusrikkujate karistamise ning korrektse ja tõhusa kohtumenetluse. Ent mis saab siis, kui kohtunik ise rikub seadust või võtab altkäemaksu? Seda juhtub harva, kuid siiski. Lacy Stoltz on Florida Kohtute Haldamise Nõukogu uurija. Ta on jurist, mitte politseinik, ning tema ülesanne on reageerida kaebustele, mis esitatakse kohtunike ametialase käitumise kohta. Üheksa aastat selles ametis on talle selgeks teinud, et enamasti on probleemid tingitud teadmatusest, mitte korruptsioonist. Ometi jõuab lõpuks ka tema lauale korruptsioonijuhtum. Minevikus advokatuurist välja visatud jurist on uue identiteediga tagasi ametis. Tema nimi on nüüd Greg Myers ja ta väidab end teadvat ühte Florida kohtunikku, kes on varastanud rohkem raha kui kõik ülejäänud korrumpeerunud kohtunikud kokku. Mitte ainult Florida korrumpeerunud kohtunikud, vaid kõik kohtunikud kõikides USA osariikides terve ajaloo jooksul. Kust see ebaseaduslik sissetulek pärineb? Paistab, et kohtunik on olnud salaja seotud suure kasiino ehitamisega põlisameeriklaste reservaati. Rannikumaffia rahastas kasiinot ja riisub nüüd selle igakuistelt sularahatuludelt rasvase koore. Kohtunik saab oma osa ja pigistab silma kinni. Kõik teenivad raha ja kõik on rahul. Greg aga soovib sellele lõpu teha. Tema ainus klient on isik, kes teab tõtt ning tahab salakaebuse eest Florida seaduse järgi mitmemiljonilise hüvitise saada. Greg esitab kaebuse Kohtute Haldamise Nõukogule ja uurimine määratakse Lacy Stoltzile, kellel tekib otsekohe kahtlus, et see juhtum võib kujuneda ohtlikuks. Mitte aga lihtsalt ohtlikuks, vaid eluohtlikuks.

Avo Kulli neljanda romaani peategelased töötavad ühe maakonnalehe toimetuses 1990. aastatel. See oli segane, ent tohutult dünaamiline aeg, mil oma tööd tõelise ja täieliku sõnavabaduse tingimustes alles õppival Eesti ajakirjandusel oli kajastamismaterjali tavaliselt enam kui küll, oskusi seda teha aga mõnevõrra vähem. Selle katse ja eksituse meetodil õppimise kõrval arenesid aga tihti ajastule sobiliku tormilisusega ka inimeste omavahelised suhted.