Книги, похожие на «Tiit Tarlap, Aegade julm laul»

Kui ma 2014 aasta kevadel «Ilusa Elviira» esimesed read kirja panin, ei teadnud ma veel, et sellest pikem lugu saab. Veel vähem oskasin aimata, et see jutt üht vana traditsiooni jätkab, mis rahva hingele ikka armas olnud.Mõtlesin esmalt hoopis, et jutustus tuleb natuke sedamoodi nagu need lugematud artiklid naistelehtedes: «20 meest, kellega peab kohtuma, enne kui leiad õige» või «15 põhjust, miks eesti naine endale meest ei saa».Panin igaks juhuks julgelt mehi kõvasti juurde, nii saja ringis.Aga müstilisel kombel läks teisiti. Ja välja tuli hoopis ilus ja kurblik jutustus noorele ja vanale, iseäranis õpetuseks tütarlaste emadele, hale lugu ühe naisterahva ilmsüita kannatamisest. Avastasin, et isegi üsna sarnase pealkirjaga raamat on vanal ajal juba ära tehtud – «Ilus Melusiina». Rahvas on ikka armastanud kenasid ja kurbi jutte, koguni nõnda palju, et need raamatud on ribadeks loetud. Kes siis ei tahaks lugeda ilusa naise kurvast ja raskest elust! Kuigi Elviira elus on vähe krahve, koopaid ja kitselehmasid, on seal ometi nii ülendavalt kaunist kui ka hirmsaid hingekuristikke.

„Lugu uuest perekonnanimest“ toob lugejateni Elena ja Lila loo järgmise vaatuse. Lila on hiljuti abiellunud ja asunud tegutsema perekonnaäris, Elena aga jätkab õpinguid ja maailma avastamist. Armastus, armukadedus, perekond, vabadus, pühendumine ja eelkõige sõprus – just need märksõnad on mõlema naise elus olulised. Abielu näib olevat Lila jaoks ahistav, vajadus end tõestada osutub Elena jaoks kohati liiga raskeks koormaks. Ometi seob kaht naist keerukas side, mis on mõlema elus määrava tähtsusega ja annab eluraskustega silmitsi seistes jõudu.Elena Ferrante on Itaalia nüüdiskirjanduse üks tähelepanuväärsemaid autoreid. Oma rahvusvahelist tunnustust pälvinud Napoli-romaanidega toob ta lugejateni universaalse ja liigutava loo sõprusest ja kuuluvustundest. „Lugu uuest perekonnanimest“ on tema Napoli tetraloogia teine raamat. Sarja esimene romaan „Minu geniaalne sõbranna“ ilmus kirjastuses Varrak 2016. aastal.

Kadi Tombre on noor ja ilus ning nii edukalt abiellunud, et teda võikslausa kullakaevajaks pidada. Praegu on tema elus pingeline periood:abikaasa Tõnis kandideerib peaministriks ning kogu kodune elu on allutatudvalimisvõitlusele. Lisaks ilmneb, et mehe poeg eelmisest abielust omasmingit valget pulbrit ning tuleb nüüd isa juurde ümber kasvama. Kasvatajaksaga peab hakkama Kadi, sest mehel pole aega.Kogu see kõrgel seltskondlikul tasemel melu on siiski vaid pealispindnetühi-tähi, saab Kadi ootamatult teada. Võõras, kellega ta rahumeelivestlusse astub, kannab kaasas kohutavaid saladusi ning Kadist saab oludesunnil eradetektiiv, kel tuleb silmitsi seista inimloomuste kõigevastikumate tahkudega.

Pratchettlikult vaimukas ja gaimanlikult koomikslik, täiesti pöörane ja naljakas lugu Viimastest Aegadest, nagu Johannese ilmutuse raamat neid näeb. Viimnepäev on lähedal ja kurjuse väed lasevad sündida antikristusel, kes aga inimliku (või õigemini taeva- või põrguliku) eksituse tõttu täiesti tavalise poisslapsega vahetusse läheb ja seetõttu põrguvägede vaateväljast kaob. Eksitust ei märgata aga enne, kui päris viimased päevad käes ja sellest sündiv segadus on muidugi piiritu. Asja muudavad keerulisemaks veel headuse ja kurjuse vägede „esindajate” sümpaatia maailma, selle asukate ja elu vastu ning lugematu hulk muid ettenägematuid tegureid.