Книги, похожие на «Грэм Симсион, Adam Sharpi parimad palad»

Tõlkinud Iris-Barbara JeletskiSündmuste Horisont288 lkSelle raamatu peategelane on Freya Nakamichi-47. Ta on tulnud kasiinost välja dirižaabli rõdule ja mõtleb parajasti, kas mitte hüpata alla sinna Veenuse kaljude suunas, mis peaksid kusagil kolmekümne kilomeetri pärast vastu tulema, kui temaga hakkavad tüli norima „uued aristokraadid“, robotimaailma koorekiht, kellest kaks ulatuvad Freyale vööni. Järgneva võitluse käigus rebib Freya ühel väikemehel pea otsast, see aga ei takista peal talle ähvardusi järele karjumast.Freya on nimelt robot, konkubiin, erialaks 16. sajandi ungari rahvamuusika. Ta on ideaalne, täiuslik, aga saatuse julm nali on, et tema eesmärk muutus mõttetuks umbes 60 aastat enne ta aktiveerimist koos viimase inimese väljasuremisega. Mis aga ei takista kunagi inimeste poolt igale poole välja saadetud robotitel oma tegevust jätkamast… ja nii see tsivilisatsiooni rong kolinal edasi tossutabki.Raamat on austusavaldus Robert. A. Heinleinile ja Isaac Asimovile.

Tol aastal oli tavalisest rohkem apelsine. Need kumasid läikivroheliste lehtede vahel toestikes nagu laternad ja hubisesid kõrgel päikest täis metsade vahel. Nad oleksid nagu tahtnud pühitseda meie lahkumist väikeselt saarelt, sest lõpuks oli Nessimilt saabunud kauaoodatud teade justkui kutse tagasi allmaailma. Teade pidi mind vastupandamatult viima linna, mis nagu ikka hõljus illusiooni ja tegelikkuse piiril, substantsi ja luulekujundite vahel, mis mul alati tekkisid selle nime kuuldes. Mälestus, ütlesin ma endale, mis on moondunud alles pooleldi paberile pandud ihade ja intuitsiooni mõjul. Aleksandria, mälestuste pealinn!„Clea“ on Lawrence Durrelli neljaosalise romaani „Aleksandria kvartett“ viimane raamat. Kui romaani kolm eelnenud osa käsitlesid Teisele maailmasõjale eelnenud aega, siis „Clea“ liigub ajas edasi, rääkides sellest, mis toimus sõja ajal ja pärast sõda. Nagu „Justine’is“ ja „Balthasaris“ jutustab lugu minategelane, Aleksandrias elav inglise keele õpetaja ja kunstnik Darley. See puudutab peamiselt tema armusuhet biseksuaalse maalikunstniku Cleaga ja mõlema kasvamist küpseteks kunstnikeks.Lawrence Durrell (1912?1990) on 20. sajandi menukamaid Briti kirjanikke. „Aleksandri kvarteti“ esimene raamat „Justine“ ilmus eesti keeles 2016., teine ? „Balthasar“ 2017. ja kolmas osa „Mountolive“ 2019. aastal.Lawrence Durrelli neljaosaline romaan „Aleksandria kvartett“ on tema tuntuim ja hinnatuim teos, mida ta ise kirjeldas kui „moodsa armastuse uurimist“. Tetraloogia vaatleb Egiptusesse väljarännanute seltskonna seksuaalseid ja poliitilisi intriige enne Teist maailmasõda ja selle ajal.„Justine’is“ (1957, ee 2016) üritab minategelane Darley, Aleksandrias elav inglise keele õpetaja ja kunstnik, leppida oma suhte lõppemisega tumeda, kirgliku ja mitmetahulise Justine Hosnaniga.„Balthazar“ (1958, ee 2017) on nimetatud Darley sõbra, arsti ja müstiku järgi, ning see kirjeldab Darley romantilist suhet Justine’iga filosoofilisemalt.„Mountolive“ (1958, ee 2019) on Inglise suursaadiku David Mountolive’i narratiiv. Selles avaneb minategelase, tema armukeste, sõprade ja tuttavate traagiline lugu teisest vaatepunktist.„Clea“ (1960, ee 2020) kirjeldab Darley jõudmist teadmisele, et andekas Clea Montis on naine, kellele ta on tõeliselt määratud, ning mõlema kasvamist küpseteks kunstnikeks.„Aleksandria kvartett“ on kahtlemata armastuslugu, aga romaani tõeline kangelane on Aleksandria, idamaiselt värvikirev, mere ja kõrbeliiva kuumuses värelev miraaž, mis meenutab „Tuhande ja ühe öö“ maailma, linn, „kus naised ei tohi ihata mõnu, vaid valu, ja peavad jahtima seda, mida nad kõige rohkem kardavad leida“.Tetraloogia igas järgnevas osas selguvad varasemate sündmuste põhjused. Nii meelitab autor lugejat kätte võtma romaani järgmisi osi, avades tegevustiku tagaplaane järk-järgult.

Pratchettlikult vaimukas ja gaimanlikult koomikslik, täiesti pöörane ja naljakas lugu Viimastest Aegadest, nagu Johannese ilmutuse raamat neid näeb. Viimnepäev on lähedal ja kurjuse väed lasevad sündida antikristusel, kes aga inimliku (või õigemini taeva- või põrguliku) eksituse tõttu täiesti tavalise poisslapsega vahetusse läheb ja seetõttu põrguvägede vaateväljast kaob. Eksitust ei märgata aga enne, kui päris viimased päevad käes ja sellest sündiv segadus on muidugi piiritu. Asja muudavad keerulisemaks veel headuse ja kurjuse vägede „esindajate” sümpaatia maailma, selle asukate ja elu vastu ning lugematu hulk muid ettenägematuid tegureid.

"Maailmakuulus laulja Luna pole esinenud kümme aastat. Nüüd naaseb artist kodumaale Doggerlandi, kus ta pole käinud lapsepõlvest saati, et salvestada siin oma tagasituleku album.Kadestusväärse välimuse ja kaheldamatu andega naine lummab stuudiopeol kõiki. Kui mitte arvestada üht tusast kriminaalinspektorit, kes end äkitselt vana ja väsinuna tunneb.Järgmisel hommikul ei ilmu Luna stuudiosse plaadile viimast lihvi andma. Tema kadumine on kahtlane, ometi tahetakse seda saladuses hoida. Samal ajal rünnatakse jõhkralt üht teist naist. Kas need kaks sündmust on seotud?Üsna vastumeelselt asub inspektor Karen Eiken Hornby tavatult soojadel kevadpäevadel uurima Luna kadumist, seistes silmitsi puhkeda ähvardava meediatsirkuse ja võimatuna tunduvate valikutega. Sellistega, mis võivad tähendada nii elu kui ka surma. Nii tema enda kui ka teiste oma. „Kuradi ja mere vahel“ on kolmas raamat menukast „Doggerlandi“ sarjast. Maria Adolfssoni (1958) välja mõeldud Doggerlandi saarestik asub Põhjameres ning sealsel rahval on oma keel ja kultuuritraditsioonid, mille juured on pärit Skandinaaviast ja Suurbritanniast. Seekord viivad sündmused inspektor Karen Eiken Hornby saarestiku kõige lõunapoolsemale saarele Friselile"