Книги, похожие на «Энн Леки, Abistav mõõk»

Maailmakirjanduse romantikavaramusse kuuluv teos Tatjana Hallapi tõlkes.

Prantsuse juustud, peened veinid ja … salapärane mõrvajuhtum?Mõnus pärastlõunane jalutuskäik muutub õudusunenäoks, kui Prantsuse mägedesse meeldivalt aega veetma kogunenud kunstnike seltskonna üks liige märkab kaljujalamil mehe surnukeha.Nende seas on ka binokliga varustatud Melissa Craig, kes leiab end ühtäkki tõeliselt hämmastava müsteeriumi keskpunktist. Kas see oli õnnetus või lükkas keegi meest?Naise kahtlused saavad kinnitust, kui neli päeva hiljem avastatakse täpselt samast kohast teinegi surnukeha. See ei saa olla kokkusattumus: keegi selles idüllilises Prantsuse külas haub kurja ja Melissal tuleb välja uurida, kes.Ekstsentrilised kohalikud ja vembumeestest külalised – võimalikest kahtlusalustest Melissal puudust ei tule. Kas seda tegi musta minevikuga tõre meistrimees või ehk meisterlikust golfimängijast lühinägelik lesknaine? Aga kõige olulisem küsimus on see, kui lähedale kaljuservale satub Melissa ise kurikaela jahtides?

«Korsiklastele pole see kuigi oivaline meelitus, kui vihjatakse, et nad kuuluvad suure rahvuse hulka. Korsiklased tahavad olla eriline rahvas ja seda pretensiooni õigustavad nad nii hästi, et ei jää muud kui neile järele anda.» See lause «Colombast» peaks eestlasest lugejale nii mõndagi ütlema. Eks meiegi pahanda, kui meid kusagil maailma metropolis mõne teise suurrahva hulka arvatakse. Olgu meie raamatuke meenutuseks, et mitte ainult meie ei püüdle suveräänsuse poole. Nüüd, lugenud läbi Prosper Merimee «Colomba», saab ehk meilegi mõistetavaks, miks Korsikal endistviisi kõlavad paugud ning aeg-ajalt lõhkeb nii mõnigi pomm. Lauri Leesi Raamat sisaldab prantsuse romantismi silmapaistva esindaja Prosper Merimee kaks jutustust – «Colomba» ja «Carmeni».

Meie Aja Kangelane, mu armulised härrad, on tõepoolest portree, kuid mitte ühest inimesest: see portree on koostatud kogu meie sugupõlve pahedest, nii nagu nad on. Teie ütlete mulle, et inimene ei või olla nii halb, aga mina ütlen teile, et kui te olete uskunud igasugu traagiliste ja romantiliste kurjategijate olemasolu, miks te siis ei usu Petšorini tõelikkust? Kui te olete imetlenud hoopis hirmsamaid ja inetumaid väljamõeldisi, miks siis see iseloom ei leia isegi väljamõeldisena teie silmis armu? Kas sellepärast, et temas on rohkem tõde, kui teie seda sooviksite?Raamatu peategelane Petšorin on noor ja nägus ohvitser, kellel oleks elus justkui kõik olemas. Ometi tunneb küüniline ja kirglik mees pidevalt igavust ja seletamatut igatsust millegi kaugelasuva, suure, ülla ja kättesaamatu järele. Seda püüab ta leevendada rohkete naisvallutustega, aga mõistab peagi, et ei ole võimeline kellessegi jäägitult armuma. Otsides teravaid elamusi, ta riskib oma eluga duellidel ja Vene ruletis, aga saab aru, et ka see ei tekita temas mingeid emotsioone või elujanu. Seiklushimuline hing ei luba tal üheski kohas paikseks jääda ega üheski suhtes tõelist armastust leida. Nii hukutab ta igavusest enda ümber süütuid inimesi, ise ometi rahu leidmata. See on raamat ühe noore mehe eneseotsingutest, keda keegi ei mõista. Kuid kas Lermontovi aja kangelane erinebki palju meie aja inimesest? Maailmakirjanduse kuldvarasse kuuluv „Meie aja kangelane“ on Eesti koolides soovitusliku kirjanduse nimekirjas.