Книги, похожие на «Gunnar Press, Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas»

Keegi meist ei usu, et võib end ootamatult vanglast leida. Tallinna kesklinnas erootilist massaaži pakkuva salongi omanik Leila ka ei uskunud, kuid ühel hommikul pandi ta käed raudu. Nii algas tema keerulisim ja samas üllatavaim eluperiood. Seni kuni Leilale esitatud süüdistus kohtuid mööda käis, tuli naisel ellu jääda Tallinna vangla müüride vahel 16ruutmeetrises kongis, jagades seda nelja kaasvangiga. Isoleeritus perekonnast, lastest ja kodust õpetas paljut, kuid ennekõike viis see Leila lähemale iseendale ning aitas kaasa temas peidus olnud eriliste võimete avaldumisele.

Matti Nykänen (1963–2019) võitis suusahüpetes neli olümpiakulda ning tuli kuuekordseks maailmameistriks. Ta oli 1980ndatel ühe spordiala tuntuim nägu, kuid ühtlasi sai temast oma aja üks tuntumaid soomlasi. Peale spordi sai Matti kiirelt tuntuks ka hoopis muudel põhjustel – tema suust tuli hulk äraspidiseid mõttevälgatusi, mis muutusid üldrahvalikeks ütlusteks ning pidevalt viskas ta suuremaid ja väiksemaid vempe. Ühel hetkel väljus asi kontrolli alt, pisikestest vempudest ja ülemeelikutest pidudest kasvas välja tõsine alkoholism, sekeldused muutusid kriminaalseks ning kunagine iidol saatus korduvalt kohtupinki ja isegi vanglasse. „Elu oli laif“ sisaldab suure hulka värvikaid ning tragikoomilisi lugusid, kuidas üsna tavaline soome poiss sai ühel hetkel meedia lemmikuks ja lüpsilehmast, kuidas olümpiavõitjast sai eluga puntras laulja, kes esines pidevalt mööda erinevaid kõrtse. Raamatul on nii dokumentaalne, naljakas kui tõsine külg – siin on kõik need pöörased lood Matti tegudest ja ütlemistest, kuid ühtlasi küsitakse – kas keegi oleks võinud midagi teha teisiti, et lool poleks olnud selline lõpp?

Ühel päeval helistas mulle naisterahvas nimega Betti Parklai ja kutsus välja – tal olevat tähtis ettepanek. Olime koos Bettiga töötanud kunagi 1970.– 80. aastatel Tallinna Moemajas, nüüd oli Bettil tärganud mõte oma mälestused kirja panna ja ta tahtis mind loo kaasautoriks.Töö Eesti ainsa ja kogu Nõukogude Liidu ühe populaarsema ajakirja Siluett toimetuses, eriti aga tolleaegsed teekaaslased on mulle südamesse jäänud, nii et võtsin pakkumise vastu.Mood liikus toona peamiselt Moskva vahet ja tiirutas natuke ka teistes tolleaegse suure kodumaa linnades, teinekord, kui hästi läks, oma nina üle piiri lükates, millest siin ka juttu tehakse.Absurdi pakkus see aeg kuhjaga ja kus on absurd, ega sealt naligi kaugel ole. Inimesed omas ajas, paljudel on nad veel meeles, mõnele tuttavad, mõni neist legendiks saanud, ongi selle raamatu peategelased, kuigi jah, kõik nad ei esine siin oma nime all …„Milline võrratu kunstnik on aeg! Kuidas ta kõike ümber teeb ja kõike muudab!“ on üks kirjanik öelnud. Maimu Berg

"Kirjutan sulle esimest korda. Ma ei tea su vanust,tausta ega konditsiooni, aga tunnen, et pean sulle kõigepealt selgitama, mida sa oma käte vahel hoiad. Kuigi ma räägin selles raamatus oma elust, ei pea ma seda siiski elulooraamatuks. Eesti raamatupoodide riiulitel on küllaga erinevate inimeste elulugusid, sest põhjamaist ja kinnist eestlast huvitab kõige rohkem ikka teiste elus toimuv. Neid raamatuid lugedes saab hea juhul teada, et kellelgi teisel läheb samamoodi kui lugejal, ja paremal juhul läheb tal hulleminigi. Sellisel juhul saabub hinge rahulolukübemeke. Vähemalt minule mõjuvad teiste halvad uudised just niimoodi. Mõtlen, et kurat, mul pole hädakedagi, vaata Clintonit või Kennedyt.Ahjaa, „Minu Kennedy“. Miks selline pealkiri? Ärge saage valesti aru, ma ei samasta ennast Ameerika Ühendriikide presidendiga. Mul ei ole suurushullustust. „Minu Kennedy“on mingil määral see võõras kole juhtum, mis paneb mõtlema, et mul endal on ikka väga hästi. „Minu Kennedy“ on lahendamata lugu või mõistatus. Mind seob temaga miskija samas ka mitte midagi."Stig Rästa

„Kollektsioneerin lõhnu (küll vaid oma peas ja hinges). Ja neid järgides liigun nagu koer läbi maailma. Naiselõhn, pannkoogilõhn, kuuseoksalõhn… need aitavad üles leida elus vajaliku. Aga käivitavad ka mälu ja mälestused…“Peeter Sauter pakub pildikesi, kirjeldusi, lõhnu, maitseid lapsepõlvest ja teismeaastatest ning lähedaste, ennekõike vanemate portreid. Puutumata ei jää nõukogude aja absurdsused, isaks ja täiskasvanuks olemine, armastus ja suhted, lugemise ja kirjutamise roll tema elus.Autor püüab lapsepõlve lahti kaevates paremini aru saada oma praegusest minast.