Книги, похожие на «Kevin Kwan, Aasia hullult rikkad»

Tänapäeva 2013. aasta romaanivõistlusel ära märgitud töö peategelane Heli teeb oma suvilas suurpuhastust ning avastab sahtlist paki vanu kirju ja päevikuid. Järjepanu hakkavad meenuma elu mitmeks aastaks määranud sündmused ning saatustmuutev juhuslik peoõhtu, kus ta leidis püsiva austaja, kes oli teisest rahvusest ja teiskeelne. Pärast valestimõistmisi, pärast väiksemaid ja suuremaid tülisid, teineteisele haigettegemisi nad vastu kõigi sugulaste tahet siiski abielluvad. Aga see pole Heli murede lõpp, vaid algus …

Noor mees ärkab haiglavoodis. Tal ei ole aimugi, kes ta on või kuidas ta sinna sai. Arst ütleb talle ta nime, aga ta ei mäleta seda. Ta ei mäleta midagi. Lootuses taastada enda unustatud minevik, hakkab Innokenti üles kirjutama killustatud mälupilte, mis viivad 20. sajandi algusaastate Peterburi, räägivad lapsepõlvest ja esimesest armastusest, jutustavad 1917. aasta revolutsioonist Venemaal ja sellele järgnenust. Aga kuidas suudab ta nii täpselt mäletada toonast aega – vestlusi, lõhnu ja hääli, kui kalendris on 1999. aasta ja mees on veel noor?Jevgeni Vodolazkini „Aviaator“ on osaliselt inspireeritud kirjaniku mentori, viis aastat koonduslaagris veetnud Vene akadeemiku Dmitri Lihhatšovi mälestustest. Päeviku vormis kirja pandud romaan ei keskendu siiski sedavõrd Venemaa heitlikule ajaloole, kui pigem igapäevaste pisiasjade – puudutuste, vestluste, häälte ja lõhnade – tähtsustamisele. Kas nendes peitubki õnn? Kolme tegelaskuju kirjelduste kaudu jõuavad lugejani armastus ja kaotusvalu ning realistlik pilt nii 20. sajandi algusaastate kui ka 1990. aastate Venemaa argielust ja tõekspidamistest. Romaan, millest leiab vihjeid nii Bulgakovi kõrgteosele „Valge kaardivägi“ kui ka Dostojevski „Kuritööle ja karistusele“, kindlustab Vodolazkini positsiooni Vene nüüdisaegsel kirjandusmaastikul.Jevgeni Vodolazkin, keda kutsutakse ka uueks Umberto Ecoks ja Venemaa Márqueziks, sündis 1964. aastal Kiievis ning elab Peterburis. Ta on vanavene kirjanduse, Venemaa keskaja ja folkloori ekspert ning erialateadmised on leidnud olulisel määral kasutust ka kirjaniku loomingus. Varasemalt on eesti keeles Vodolazkinilt ilmunud romaan „Lavr“ (2014), mis pälvis Venemaa maineka kirjanduspreemia Bolšaja Kniga ja Jasnaja Poljana auhinna. Vodolazkini teoseid on avaldatud enam kui 30 keeles.

Raamatus on kolm lugu, mida ühendab loodus. See, mis mulle on lähedane lapsepõlvest saadik ja millega kokkupuutumistest ka kirjutan. Tegu on peaaegu reisikirjadega, millest tuleb välja, et vahel pole olulist vahet käigul kodumetsa pliidipuude järele või käigul Uus-Meremaa metsa põliseid kauripuid vaatama. Oluline ja huvitav on ikka see, mida inimene oma retkel näeb, mõtleb ja mida selline retk temale tähendab. Kas meelelahutust, targemaks saamist või veel üht kinnitust oma ühtekuuluvustundele loodusega, metsaga, puude-põõsaste, lillede ja lindudega. Ja rõõmu, et midagi niisugust on ikka olemas ja muret selle pärast, kas ja kui kaua loodus, metsad ja niidud, milleta elu ei suuda ette kujutada, veel kestab. See rõõm nagu see muregi on paljudele meist ühine ja see annab lohutust. Ja isegi lootust.

CeCe D’Aplièse’il on kogu elu olnud tunne, et ta ei kuulu kusagile. Pärast seda, kui sureb tema isa, salapärane miljardär Pa Salt, on tal tunne, et tema elu on kokku varisemas.Meeleheitel otsustab ta põgeneda Inglismaalt ja selgitada välja, missugune oli tema minevik. Ainsate vihjetena on tal kaasas üks mustvalge foto ja rohkem kui sada aastat tagasi Austraalias elanud naise nimi. Teel Sydneysse teeb CeCe vahepeatuse paigas, kus ta on senini end kõige paremini tundnud: Tais, imekaunil Krabi rannal. Seal, seljakotireisijate hulgas, on ka saladuslik Ace, mees, kes on sama üksildane nagu ta ise ja kes varjab üht saladust.Sada aastat varem saab Kitty McBride võimaluse jõuka proua McCrombie seltsidaamina Austraaliasse reisida. Adelaide’is põimub tema saatus proua McCrombie perekonna omaga – naise sugulaste hulka kuuluvad ka tema kaksikutest õepojad: tormakas Drummond ja auahne Andrew, suure pärlitööstuse pärija.Viimaks Austraalia tolmustele lagendikele jõudnud, alustab CeCe otsinguid. Kuid miski temas tunneb ära selle piirkonna energia, ka tema loomingulisus tärkab taas ning CeCe hakkab uskuma, et see metsik hiigelsuur kontinent suudab talle pakkuda midagi sellist, mille olemasolusse ta oli usu kaotanud: tunnet, et ta kuulub kusagile.